Thursday, November 16, 2017

Olümpiavõitjate toetamisest

Hea eesistuja, head kolleegid

Lähen alustuseks pisut aega tagasi, tänase eelnõu esimesel lugemisel ma nimetasin, et tegemist on rohkete emotsioonidega eelnõuga. Täna rõhutaksin emotsioonide kõrval ka eelnõu praktilisust ja asjaolu, et eelnõu kutsub edasi mõtlema. Selgitan pisut hiljem, mida ma  viimase väite all mõtlen.  

Emotsioone pakub sport loomulikult, selles ei kahtle me keegi. Olen üles kasvanud ajal, kui kodus kus musvalge televiisori vahendusel elati kaasa Jaan Taltsi saavutustele. Usun, et paljud meist mäletavad, 1968. aastal jäi Taltsil olümpiavõit saavutamata, 1972. aastal tuli võit suhteliselt kindlalt.

Emotsioone pakuvad ka uued spordialad. Täna võime vaid ette kujutada, kuidas toimusid selgroovigastustega arsti Ludwig Guttmanni kliinikus 1948. aastal (Londoni olümpiamängude avamise päeval) patsientide võistlus vibulaskmises ja odaviskes, mis oli esimene samm paraolümpiamängude tekkeks, küll aga mäletan vägagi emotsionaalsena 1988. aasta Souli olümpial näidisalane kavas olnud ratastoolisõitu. Siinkohal tahaksin väljendada oma rahulolu, et olümpiavõitjate ja paraolümpiavõitjate toetus on sama. Usun, et oleme tulevikus väga rahul ja uhked, et sellise otsuse tegime.

Ka eelnõu praktilisus on ilmne. Vaid vähestele olümpiaaladel suudab inimene tipus olla aastakümneid ning kindlustada end eluajaks. Reaalsust on, et igal olümpiavõitjal tuleb hetk, kui ta peab rutiinset igapäevaelu elama. Küllap on olümpiavõitjale pisut kindlam, kui see toimub spordimaailmas treenerina, elu aga alati sellist võimalust ei paku. Ning ka meil on hoiatavaid näiteid, kuidas olümpiavõitja ei suuda muutunud oludes hästi toime tulla. Tänase eelnõuga antakse neile teatud kindlus.

Nüüd nende aspektide juurde, miks nimetasin, et eelnõu kutsub edasi mõtlema. Nimetan neist mõned.
Ma ei salga (ja ma vaatan praegu esimeses reas istuva Jüri Jaansoni poole), minu jaoks särab nii mõnigi olümpiamängudel võidetud hõbe või pronks kullast kirkamalt. Võib-olla jõuame kunagi sinnani, et saame toetuse pakkuda ka olümpial hõbeda või pronksi võitnud atleetidele.

Teiseks, (ja vaatan nüüd paar rida tahapoole Andres Ammase poole), mul on väga kahju, et male eelnõust välja jäi. Eesti sajandi sportlane on maletaja Paul Keres, maleolümpia võitja Jaan Elvest,  on kaks korda valitud eesti parimaks sportlaseks ja seda konkurentsis kõikide spordialadega. Aga on ka tõsi, male pole olümpiaala (st maleolümpia on oamette) ja kuhugi joon tõmmata tuli.

Kolmandaks, eelnõud menetledes käisid mitmel puhul läbi koefitsiendid: 1,3; 0,65 – võib-olla on tõesti selgem, et need koefitsiendid taandusid taandusid lõpuks 1,0-le. Kindlasti aga on ka siin võimalik edasi arutada, kas see 1,0 on kivisse raiutud või võib sellel teemal veel avada.

Mulle näib ka, et tänase eelnõuga me läheme umbes kaheksakümmend aastat tagasi tehtud otsuste jälgedes. Nimelt kahekordsele olümpiavõitjale Kristjan Palusalule kinkis tolleaegne riigivanem Konstantin Päts talu. Tollel ajal oli nõnda, et üldjuhul taluga ei saanud rikkaks, kuid see andis võimaluse elada heal keskmisel tasemel ära. Kingi mõte oli, et talu annab olümpiavõitajale tööd ja leiba elupäevade lõpuni. Teame ka seda, et ajaloo keerdkäikude tõttu see nõnda ei läinud. Küll aga on mõtteviis sarnane tänase eelnõuga, et kindlustada Eestile au ja kuulsust toonuid ning nooretele eeskujuks olnud olümpiavõitjatele rahulik põli ka eakatena.  


Saturday, November 11, 2017

Väärikusest ja töötahtest



Ilmunud Postimehe arvamusportaalis:  https://arvamus.postimees.ee/4306313/toomas-jurgenstein-tundsin-kuzitskini-artiklis-ara-kunagise-iseenda

Möönan, et olen Andrei Kuzitškini artiklitest tihti rõõmu tundnud. Mulle tundub, et sageli peegeldub neis juttudes tema kodupaiga Tomski kandi metsade kohin või veel poeetilisemat öelduna Tomski lipul uljalt kappav valge hobune, kes on end lahti rebinud vene bürokraatiast ja seal täna valitsevast ideoloogiast. Samas tema viimane artikkel „Sotsialistliku revolutsiooni tont käib ringi mööda Eestit“ (PM 7.nov.2017), pani mind mõtlema. Miks ikkagi näen ma samu sündmusi Kuzitškinist, kellega olen mitmel puhul hingesugulust tundnud, nõnda erinevalt.

Kuzitškin kirjeldab oma artiklis 1917. aasta Ajutise valitsuse kukutamist enamlaste poolt ja võrdleb seda umbes aasta tagasi toimunud valitsusvahetusega Eestis, kui väga pikalt võimul olnud parempoolsed valitsuskoalitsioonid asendusid viimaks vasakpoolsemaga.

Edasi Kuzitškin kirjutab: „Majanduses ja sotsiaalsfääris on Eesti pöördunud järsult pahemale: valitsus jagab heldelt raha laiali, kandmata hoolt maksubaasi kasvamise eest ja koostades esimest korda üle paljude aastate defitsiidiga eelarve. Sealjuures tehakse palgareformi ja juurutatakse kindlustussüsteemi, mis ei õhuta inimesi töötama rohkem ja paremini, vaid soosib ülalpeetava mentaliteeti.
Sisuliselt minnakse samm-sammult üle egalitarismile, mis, nagu ajaloost hästi teada, purustas viimaks sotsialistliku majanduse, hävitades inimestes soovi tööd teha, sest palk ei sõltunud praktiliselt üldse töö tulemustest.“

Alustan sellega, et tundsin Kuzitškini artiklis ära kunagise iseenda. Olin aastat viisteist tagasi rahul ja uhke Eestis kehtinud väidetavalt Euroopa parima maksusüsteemi üle, ka sotsiaaldemokraatidega ühinemisel meeldis mulle nende suhteline parempoolsus jne. Aastad läksid ning ikka ja jälle pidin tõdema, et minu praktiline elu ei läinud ilusa teooriaga kokku, näiteks minu õpetajate palk jäi enamasti Eesti keskmisele alla või siis pidin keskmise palga väljateenimiseks tegema omajagu lisatööd, seevastu inimeste sissetulekute ebavõrduse näitajad olid meil Euroopa tipus. Möönan, et minu otsuses võis olla uudishimu ja teatud ebaõigluse tunnetamise kõrval ka pisut trotsi, kuid hakkasin ootama valitsust, mis püüdleb rikkuse võrdsema jaotamise poole.    

Möönan, et kunagine loosung, viime Eesti Euroopa viie rikkama riigi hulka, on rikkusest rääkimisele pisut pärssivalt mõjunud. Ometi pean tunnistama, et nii õpetajana töötades kui viimasel aasta poliitikuna, olen inimeste jõukuse kasvatamise olulisust üha sagedamini tunnetanud.   

Tagantjärele olen üsna sageli mõelnud üheksakümnendate algusest kui algasid paljude eestimaalaste jaoks esimesed reisid Euroopasse. Õpetajatele olid need sageli seotud mõne sõpruskooli külastamise, erialase koolituse või pedagoogilise konverentsiga. Nii mõnelgi korral oli pärast ametliku programmi lõppu suur tahtmine istuda välismaise kolleegiga välikohvikusse, tellida kohvi ja saiakese või klaasi veini ning vahetada kogemusi. Majanduslikult polnud see enamasti võimalik, sest nappi taskuraha sai hoitud olulisemateks asjadeks. Ometi püsib minus sellest ajast kindel veendumus, et pedagoogi ametile vältimatu idealismi kõrval peaks õpetajaks olemist toetama ka tema väärikust hoidev palk.

Ja uudised õpetajatele on üsna julgustavad, järgmiseks aastaks lubatud palgatõus peaks viima nende keskmise palga 1400 euro lähedale, suurele enamikule lisandub veel tulumaksuvaba miinimumi tõusust iga kuu kätte jääv 64 eurot.  Kokku tähendab see, et kolleegiga välikohvikus istumist võib õpetaja üldjuhul endale ka Stockholmis lubada. Suurem palk lubab ka maailmas laiemalt ringi vaadata.  Õpilaste ja vanemate ootus on, et koolis võib kohata kunstiõpetajaid, kes on oma silmaga vaadelnud mitmeid Vincent van Goghi maale, majandusõpetajad, kes on tajunud Silicon Valley toimimist, geograafiaõpetajad, kes on roninud Kilimanjaro tippu, füüsikaõpetajad, kellele on näidatud Suure Tuumaosakeste Põrguti abil tehtud teadustööd jne. Küllap kasvab kokkupuudetest inspireerivate õpetajaisiksustega, kes on lähedalt näinud oma eriala „kuumi paiku“, ka noorte soov õpetajaks saada.

Tulles tagasi Andrei Kuzitškini artikli alguses toodud võrdluse juurde, siis paralleele sada aastat tagasi enamlaste toimetamise ja tänase valitsuse vahel on üsna raske märgata. Eesti vasakpoolse valitsusega kaasas käivat mõõdukat püüdu leevendada ebavõrdsust ning anda inimestele väärikus on raske vaidlustada. Väärikas inimene ka töötab paremini. Võib-olla algab ajaloo ja poliitika erinev tajumine sellest, et kui Peterburis võtsid võimu märatsevad enamlased, siis Eestis hakati mõned aastad hiljem Asutavasse kogusse valitud vasakjõudude juhtimisel rahulikult Eesti riiki üles ehitama.

Friday, November 3, 2017

Orjameelsusest



Nädalapäevad tagasi 27. oktoobril tähistas portaal Objektiiv Okupatsioonide muuseumis oma teist aastapäeva konverentsiga „Kuidas vabaneda orjameelsusest“. Konverentsi kokku võttes loetlesid Objektiivi juhid hulgaliselt orjameelsuse tunnuseid ning pakkusid lahendusi, kuidas neist vabaneda orjameelsusest riigi, rahva ja üksikisiku tasandil. 
  
Orjameelsus on huvitav teema, mida annab siduda ka äsja tähistatud reformatsiooni 500. aastapäevaga ning selles protsessis võtmerolli mänginud Martin Lutheriga. Näiteks on Martin Luther kirjutanud 1520. aastal teose „Ristiinimese vabadusest“, kus Luther kirjeldab uskliku inimese kahetist seisundit, esiteks: „Ristiinimene on vaba peremees kõikide asjade üle ega ole kellegi käsualune“ ja teiseks: „ Ristiinimene on kõikide asjade teenija sulane ja igaühe alla heidetud.“ Luther väidab, et usu kaudu saavutatud hingeline vabadus on vältimatult  seotud kohustustega teenida ligimest.

Olgu kohe öeldud, et Martin Lutheri kirjutised pole Objektiivile tõenäoliselt liiga suureks aluseks ega autoriteediks, näiteks on selle portaaliga tihedates sidemetes olev Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks andnud välja teose, kus vaadeldakse ühiskonna lammutajana ka protestantlust ja Martin Lutheri vaimsust, mida seotakse lisaks veel Marxi ja Leniniga.

Tulles tagasi konverentsi juurde, siis oodanuks ma ehk suuremat tähelepanu ligimese teenimisele ja ligimesearmastusele, millega käib kaasas ka oma rahva armastamine. Samas tundub see olevat Objektiivi üldine joon. Kui vaatasin täna (03.11. 2017) Objektiivi portaali, siis  viimase artiklid heidavad eesti inimestele ette lähtumist liigsest omakasust, LGBT inimestele heidetakse ette enese eest seismist, kiidetakse Ungari peaministrit ja laidetakse meie presidenti ning nopitakse välja uudiseid, mis viitaks justnagu e-riigi kollapsile. Viimasest haakudes mõtlen täna just nendele patsiga itimeeste intensiivsele tööle, kes on IT kaardi turvalisuse fookusse võtnud, töötavad puhkuseta ning olen kindel, et nad asjad korda teevad.    

Mõneti oli üleolev suhtumine eesti inimestesse ka mõistetav, näiteks konverentsi üks etteandjatest Einar Laigna ütles hiljutises intervjuus Õhtulehele, et ta ei ole kohanud nii juhmi aega kui praegu, nii juhmistunud inimmasse, lisades  inimmass alati juhm ja ega olulisi teadmisi ei ole vajagi massidele anda (Sirje Presnal «Niiditõmbajate eesmärk on mikrokiibistatud ja idioodistatud elanikkond», Õhtuleht, 15. juuli). Konverentsi kokkuvõttena ongi toodud pikk loetelu orjameelsuse sümptomeid, mis nii mõneski punktis langevad päris hästi kokku Karl Ernst von Baeri loeteluga eestlaste puudustest tema raamatus „Eestlaste endeemilistest haigustest.“

Samas meeldis mulle väga konverentsil toonitatud sisemise enesekindluse ja veendumuse vajadus ning selle pinnalt tulenevad maailma muutvad väljaütlemised. Nii nagu puudutas väga paljusid kirikuõpetaja Annika Laatsi sõnavõtt kooseluseaduse kaitseks saates „Suud puhtaks“. Paljud kirikuga lõtvu või olematuid suhteid omavad inimesed said Annika Laatsi sõnavõttu kuulates osa sellest, kui võimas on armastusest, hoolivusest ja sisemisest kindlusest kantud usuline sõnum.  Mida enam kohtame niisuguseid väljaütlemisi, seda vähem oleme seotud orjameelsusega.

Tuesday, October 31, 2017

Kõne reformatsiooni juubelil Viljandi Jaani kirikus



Auväärt kuulajad, head õed ja vennad Kristuses! Tänan südamest kutse eest mõtiskleda Reformatsiooni 500 aastapäeval siin Viljandi Jaani kiriku võlvide all. See on mulle suur au ja vastutus.
Mõeldes reformatsiooni suurele juubelile ja selle esimesele viljale, luterlusele, otsustasin esimesena hakata otsima luterluse mõju iseenda ja lähedaste juurest. Nii alustangi perekondliku looga. Minu vanavanaonu Anton Jürgenstein, oli kooliõpetaja, kirjamees, kriitik, Postimehe toimetaja ja poliitikuna valitud Venemaa riigiduumasse. Anton kirjutas oma mälestusteraamatus ühest kavalusest, mida ta noore mehena kasutas sisseastumisel Valgas asunud ja kooliõpetajaid ettevalmistanud Jānis Cimze seminari:
«Ma tegin veel ajaloos hea viguri. Küsis mu käest ajalooõpetaja: ma jutustagu temale Speyeri riigipäevast. Ehk ma ajaloos küll hästi olin ette valmistanud, sest see asi mind huvitas, ei teadnud ma Speyeri riigipäevast ometi silmapilgult muud, kui et «protestandi» nimi sealt pärit on. /../ Sellepärast otsustasin ma kiiresti jutustama hakata Wormsi riigipäevast ja Lutheruse esinemisest seal, mis igale karjapoisile tuttav.» Lisan selgituseks, et vanavanaonu petumaigulise kavaluse taga oli ka soov näidata eksamineerijatele oma ladusat saksa keelt.
Aga tagasi vanavanaonu öeldu juurde. Mulle jäi tsiteeritud lõigust eriliselt meelde fraas, et Wormis riigipäeva lugu on  «igale karjapoisile tuttav». Karjas käis sada viiskümmend aastat tagasi enamik maapoisse ning me võime tänapäeval mõista seda ütlust, et iga noore inimese teadmistepagasisse kuulus 19. sajandi teise poole Eestis ka lugu Martin Lutherist Wormsi riigipäeva ees, kus ta ütles oma kuulsad sõnad: «Siin ma seisan ja teisiti ma ei saa!»
Tuleme tänapäeva. Kui esmapilgul võiks oletada, et Wormsi riigipäev ja Martin Lutheri tolleaegse maailma vägevate vastu astunud seisukoht ei mängi tänases Eesti elus mingitki rolli, kinnitab vähemalt minu kogemus midagi muud.
Olen põhilise osa oma elust tegelenud koolis noorte inimestega, vaid viimasel aastal rohkem täiskasvanutega ning ma võin kinnitada, et ühed võimsamad ja mõjukamad usulised, ühiskondlikud või kultuurilised seisukohad võetakse just Lutheri eeskujul öeldes – siin ma seisan ja teisiti ma ei saa. Mulle tundub, et niisugustest rahva seisukohavõttudest on kahel korral sündinud meie riiklik iseseisvus. Ning veel – eriti ülevaks teeb niisugused väljaütlemised asjaolu, kui sarnaselt Martin Lutherile ei ole need seisukohavõtud võetud jõupositsioonilt, vaid ütleja heidab siin enda ja kaasmõtlejate saatuse kaalukausile. Olen endamisi mõelnud, et kuni meil jätkub niisuguseid  eksistentsiaalseid väljaütlemisi, on Martin Lutheri vaim Eestimaal kohal.   
Lähen nüüd perekondlikust pärimusest üldisemaks. Kõik me teame, kui oluline on Eestis 1. september, kooliminek.  Kodudes on see on pidulik valmistumine, kuhu kuulub põhjalik riietuse, õppevahendite ja koolikoti ostmine, kodune  ettevalmistus kooliks jne. Arhiivinduse professor ja poliitik Aadu Must ei väsi kunagi rõhutamast, et eestlased on hariduse usku. Vahepalana toon näite, et 1. septembri tähtsus ja pühadus on nii suured, et vähemalt seni pole tõsiselt võetud paari küllaltki mõistlikku ettepanekut nihutada kooli algus 20. augusti kanti ning vastavalt pikendada sügisest, talvist või kevadist vaheaega.  
Selline hariduse tähtsustamine väga luterlik. Tahaks siin rõhutada veel Martin Lutheri mõtet, et koolis ei peaks tegelema ainult kasulike asjade õppimisega. Tsiteerin siin tänase Eesti mõtteloo üht arvestatavat isiksust, õppejõudu ja mõtlejat Marju Lepajõed:
„Koolihariduse küsimused ei ole Eestis lihtsalt praktiliste lahenduste otsimised, vaid on seotud millegi kõrgemaga, mistõttu nendega tegeldakse lõputult ja kirglikult — see on hingeõndsuse küsimus. Raske oleks näha selle hoiaku juuri mujal kui Lutheri hariduskäsituses: see rõhutab lisaks suutlikkusele lugeda Piiblit, et on vaja laiemat üldharidust, mis ei oleks suunatud kasule, vaid vaimsele avanemisele, üldise intelligentsi tõstmisele, hinge harimisele. Inimesed peavad saama õppida, sõltumata soost, seisusest, rahalistest võimalustest. Kooliõpetaja on Lutherile hingekarjase kõrval kõige olulisem Jumala kaastööline maa peal.“
Hariduse tähtsusega võime veel edasi minna. Näiteks võime mõelda asjaolule, et reformatsioon sai alguse ülikoolist ja et vastava mõtteviisi tekkimisel oli oluline osa Piibli teaduslikul uurimisel. Kas ei võiksid need olla reformatoorse mõtte edasikandjad ka täna? Siin võib mõelda vaimulik Toomas Pauli monumentaalsele ligi 900 leheküljelisele „Eesti piiblitõlke ajaloole“ ja selle mõjule. Ometi mulle tundub, et ülikoolide ja piibliuuringute osas reformatoorse mõtte kandmisel on täna rohkem väljakutseid ja küsimusi kui vastuseid.
Järgnevalt võtaksin vaatluse alla ehk ühe luterlikult kahetise teema: individualismi ja kogukonna vahekorra küsimuse. Mulle näib, et seoses luterliku arusaamaga, et viimatiselt seisab inimene oma individuaalse usuga Jumala ees üksi, on teenimatult tahaplaanile jäänud kogukonna roll. Aga see on luterluses täiesti olemas.
Toon siin näite Martin Lutheri enda kirjast.  Nimelt säilitatakse Eesti ajalooarhiivi EELK Jaani koguduse fondis üht Martin Lutheri kirja 6. veebruarist 1540. aastast, adresseeritud Georgius Scarnbrusele. Viimasest isikust pole eriti midagi teada, kuid Martin Luther nimetab teda auväärseks meheks ja kõige kallimaks vennaks. Scarnbrusel tundub olevat mingi probleem, milles Martin Luther näeb kuradi sepitsust ja usuisa on andnud Scarnbrusele mitmeid soovitusi, kuidas käituda.
Loen nüüd Martin Lutheri kirja:
Teiseks kanna hoolt selle eest, et sinu eest paluksid ka kirik ja vennad, et nende abiga sinu ebakindlus väheneks. Kolmandaks väldi kõigest väest ka võõraid asju, muidugi ära ole kunagi üksi. Sest see kiusatus ei talu üksindust ja ihkab siiski olla üksinduses. Aga suhtle teistega, räägi, loe koos nendega evangeeliumi, psalme. Kui tahad kuradit võita, tuleb vaeva näha, nende juurest, kes käed rüpes raskusi väldivad, ta ise ei lahku. 
Head kuulajad, nagu näete joonistub olulise soovitusena Martin Lutheri kirjas välja lõik, kus usuisa soovitab suhelda teistega ning mitte jääda oma probleemiga üksi. Samas koosneb luterlik kogukond  iseseisvatest mõtlejatest, keda liidab eelkõige pürgimine ühise idee poole.
Kogukonna rõhutamine tähendab, et inimesed tulevad aeg-ajalt kokku, kuid mida kokku tulles teevad. Toon vahepalaks pisut anekdootliku ent tõestisündinud loo. Mul Peterburis üks kauge sugulane, kelle nimi on Fedja ja kes on vaimustuses Eesti laulupidudest. Eestis pole ta kunagi käinud, kuid meie maast on tal idealiseeritud ja pisut naiivne ettekujutus. Ta on veendunud, et kui Eestis on midagi tähtsat otsustada, siis tullakse kokku, kaalutakse kõik head-halvad pooled läbi ning siis tehakse üksmeelne otsus. Ning kui otsus on tehtud, hakatakse laulma ja rahvatantse tantsima. Olen küll Fedjale paar korda maininud, et, tegelikkus ei ole nii romantiline, ta pole eriti kuulanud.
Fakt on, et muusika oli Martin Lutheril oli teoloogiast ainult pisut tagapool. Seda võib selgesti tunnetades kui mõnda Lutheri koraali lauldes, näiteks „Üks kindel linn ja varjupaik“, mis pisut aega tagasi siin kirikus kõlas.
Muusikal ja usul on Eestis üks esmapilgul kummaline seos. Kui Eesti kultuuriinimestest on mitmed kirjanikud, näitlejad ja kunstnikud olnud religiooni suhtes aeg-ajalt rohkem või vähem kriitilised, siis muusikud on kirikuga palju suuremas harmoonias elanud.
Võib-olla on põhjus selles, et nii usu kui muusika suurimaid asju on raske sõnades väljendada. Igatahes on ka meie tuntuim helilooja Arvo Pärt, kelle nime kandva keskuse uus hoone mõni aeg tagasi nurgakivi sai, tuntud eelkõige vaimuliku heliloojana. Ning loomulikult on selle luterliku laulu tähtsustamise tipuks meie laulu – ja tantsupeod ja ükski märk ei näita selle traditsiooni kustumist.
Hakkan on mõtteid reformatsioonist kokku võtma.  Tahaksin veel välja tuua reformatsiooniprotsessiga vallandunud julguse vaadelda iseenda tumedamat poolt.  Mõtiskledes eesti keeles ilmunud Martin Lutheri teoste üle rõhutab süstemaatilise teoloogia professor Anne Kull Lutheri oskust näha seda mitmekesisust: «Lutheri ristiteoloogia on teoloogia vastupidise kaudu: inimesele ei too midagi head see, kui ta tunneb Jumala hiilgust ja vägevust, aga ei tunne Jumalat, kes ilmutab end ristil ja kannatuses. Auhiilguse teoloog otsib seda, mis on samane sellega, mida inimene juba oskab ihata ja hinnata (au, kuulsus, võim, raha jne), ristiteoloog – kui taas kasutada veidi tänapäevasemat sõnastust – otsib erinevust, näeb samasuse petlikkust, märkab pragusid monoliidis, ei ehmu irooniast ega paradoksidest. Seetõttu nimetab ristiteoloog asju õigete nimedega.»
Head vennad ja õed! Reformatsiooni juubelil kutsun üles otsima iseendas killukest Martin Lutherit, kelles kehastus julgus ja otsustavus, alatine hariduspüüe ja muusika, sügavalt individuaalne püüe Jumala sügavama mõistmise poole ja selle kogukondlik jagamine ning pisiasjade märkamine, näiteks 3. mail 1531 Tallinna Raele saadetud kirjas ei unusta Martin Luther tänada ka talle saadetud nugise naha eest. Aamen.

Viljandi Jaani kirikus, 30. oktoobril 2017

Wednesday, October 25, 2017

Minu vabandused roheliste ees

Täna toimus riigikogu konverentsisaalis arutelu „Mets kui loodusvara ja ühine vastutus“. Osalesin konverentsi esimesel poolel, siis tulid omad koosolekud, lõppu vaatasin ülekandena. Kuna mu esimene haridus on bioloogia, siis teemad olid mulle tuttavad ja huvitavad. Aga siiski tunnen, et päriselt rohelise maailmavaate esindaja ma enam ei ole, püüan ka seletada miks.
Ma tean, et see kõlab triviaalselt, kuid esmalt tahaksin, et eesti inimesed saaksid jõukamaks. Möönan ka seda, et kunagine loosung, viime Eesti Euroopa viie rikkama riigi hulka, on rikkusest rääkimisele pisut pärssivalt mõjunud. Ometi pean tunnistama, et nii õpetajana töötades kui viimase aasta poliitikuna, olen inimeste rikkuse kasvatamise olulisust üha sagedamini tunnetanud.   
Kirjutasin valimiseelsesse ajalehte „Sotsiaaldemokraat“ loo „Õpetaja väärtus ja väärikus“, kus vaatlesin õpetajate palgatõusu, tsiteerin seda pisut:
„Üheksakümnendate alguses algasid paljude eestimaalaste jaoks esimesed reisid Euroopasse. Õpetajatele olid need sageli seotud mõne sõpruskooli külastamise, erialase koolituse või pedagoogilise konverentsiga. Nii mõnelgi korral oli pärast ametliku programmi lõppu suur tahtmine istuda välismaise kolleegiga välikohvikusse, tellida kohvi ja saiakese või klaasi veini ning vahetada kogemusi. Majanduslikult polnud see enamasti võimalik, sest nappi taskuraha sai hoitud olulisemateks asjadeks. Ometi püsib minus sellest ajast kindel veendumus, et pedagoogi ametile vältimatu idealismi kõrval peaks õpetajaks olemist toetama ka tema väärikust hoidev palk.
Aastad on läinud, kuid küsimus õpetaja palgast on aktuaalne ka täna. Tõsi, kolleegiga välikohvikus istumist võib õpetaja üldjuhul endale lubada. Tänane päev nõuab õpetajalt aga enam. Piltlikult öeldes tuleneb õpilastelt ja vanematelt ootus, et oma õppeainet suudavad kõige paremini selgitada kunstiõpetajad, kes on oma silmaga vaadelnud mitmeid Vincent van Goghi maale, majandusõpetajad, kes on tajunud Silicon Valley toimimist, geograafiaõpetajad, kes on roninud Kilimanjaro tippu, füüsikaõpetajad, kellele on näidatud Suure Tuumaosakeste Põrguti abil tehtud teadustööd jne. Küllap kasvab kokkupuudetest inspireerivate õpetajaisiksustega, kes on lähedalt näinud oma eriala „kuumi paiku“, ka noorte soov õpetajaks saada /../
Samas on juba pikka aega olnud vajadus pisut kiirema palgahüppe järele. Olen ise kogenud, et perekonnas, kus kaks vanemat on õpetajad ja kus kasvab kolm koolis käivat last, pole raha kõrvalepanek kerge. Karm reaalsus on, et võib küll koguda talvel raha suvise perereisi tarvis, kuid auto või mõne kodumasina katkiminek võib plaanitud puhkuseks mõeldud eelarve põhjalikult uppi lüüa.“

Eelnev jutt seletab pisut, miks ma inimest pisut loodusest välja tõstan (loomulikult mitte bioloogilises mõttes) ning inimeste heaolu  ja loodust kasutava (ja tõenäoliselt ka kahjustava) majandustegevuse vahel kompromisse otsin. Mida see konkreetselt tähendab? Toon näiteks Emajõe äärde plaanitava tselluloositehase, mille puhul ma „ei“ ütlemisega ei kiirusta (minu jah või ei tähendab siin muidugi üsna vähe). Jah keskkonnaohud on olemas ning kui nende pöördumatus kinnitust leiab, olen muidugi vastu. Aga tehas toob kaasa ka töökohad, mehed ei pruugi enam Soomes tööl käia, perekonnad saaksid rohkem koos olla, ehk jääks mõni lahutus olemata jne. Tõsi, kavandatavas mahus ma oleksin väga ettevaatlik, kuid väiksemas mahus saab ju ka tehasele mõelda. Miljonite tihumeetrite töötlemata puidu väljavedamine ei ole ka mõistlik. 

Maksumuudatused ja enamikus sektorites toimuvad palgatõusud toovad järgmisest aastast inimestele lisaraha.  Annan aru, et selline inimeste jõukusele keskendumine on ohtlik mäng: nii nagu taadi püütud kuldkalakese loos on soovid alati suuremad kui võimalused. Seepärast ei oska rohelistele muud soovida, kui edu ning tehke poliitikat, rohelisi on parlamendis vaja. Me leiame üsna paljudes asjades ühise keele, mõneski asjas suudavad mu fraktsioonikaaslased Rainer Vakra ja Barbi Pilvre rohelist maailmavaadet hästi esindada, kuid ise tunnen, et jään kusagile poolele teele. Tahaks siin Mauruse moodi tõdeda, et kui oleksin noorem, tuleksin kaasa, kuid praegu annan vaid viis vene rubla. 

Sunday, October 22, 2017

Tagasivaade valimistele



Meelega ootasin nädala, ikka selleks, et valimiste asi settiks, ning kirjutan paar sõna kokkuvõtteks.

Kõigepealt seda, et SDE tulemus oli minu hinnangul keskmine. Nimetan ära, et meil on tugev Võrumaa ja saared, ennast ületanud Viljandi, enam-vähem stabiilsed Tallinn ja Tartu. Loomulikult tahtsime kahes viimati nimetatud linnas enamat, võib-olla on see nelja aasta pärast võimalik.

Mulle tundus, et laiemas plaanis oli seis kaks nädalat enne valimisi sotsidel parem kui lõpptulemus. Nii mõneski kommentaarist või vestlusest tabasin poolvõõrastelt inimestelt lause, et sotsid on muutunud tõelisteks sotsideks. Ka tänaval olles oli tunda sõbralikumat suhtumist kui näiteks enne riigikogu valimisi. Aga lõpp läks nagu nii mõnelgi korral enne – pisut allamäge.

Üheks sagedasemaks põhjenduseks, miks mitte sotse valida, oli alkoholipoliitika, mida seotakse eelkõige Jevgeniga (Ossinovskiga). Tegelikkuses on aktsiisisid rahandusministeeriumi all ning ma arvan, et Jevgeni oleks ääretult kehv terviseminister, kui ta alko tarbimise vähendamiseks meetodeid ei otsiks. Aga hüüdlause, et Jevgeni tahab joomise ära keelata, on tugevasti käibel.     

Paaril viimasel nädalal aga oleks minu meelest pidanud kampaania muutuma, pigem oleksin toonitanud helgeid momente, toonud sisse huumorit (väga tark käik reformierakonnalt), pööranud ehk pisut rohkem tähelepanu telereklaamile (rahalisi võimalusi ma muidugi täpselt ei tea).  

Taustast veel niipalju, et selgelt oli EKREl plaan ühe valikukohana sisse tuua ka kooseluseadus. Suuresti tänu Annika Laatsile aga see ei õnnestunud. Lisaks tundub mulle, et selles küsimuses hakkavad kaalukausid pigemini vaikselt pooldajate kasuks langema.  

Nüüd pisut Tartust. Mulle tundub, et Tartus on sotsidel käimas põlvkonnavahetus – volikogu koosseisus (loodan, et ka komisjonides) on seda tunda. Veelgi olulisemaks oleks mulle, et seekord kandideerinud, kuid mitte veel valitud saanud erinevate kogukondade ja elualade aktivistid, jääksid erakonnaga seotuks, esitaksid ikka ideid ning oma võrgustike ootusi.

Isiklikult käitusin nii nagu mitu korda eelnevalt lubasin – peatasin oma mandaadi kuni riigikogu valimisteni. Tunnen, et ei suuda samaaegselt kahes kogus kvaliteetset tööd teha.