Thursday, January 18, 2018

Arutelu õpetajate järelkasvust



Eile, siis 17. jaanuaril pidasime riigikogu konverentsisaalis arutelu õpetajate järelkasvust. Mõtte selle teemat sissejuhatavalt käsitleva inimeste ringi kokkukutsumiseks sain Treffneri juubelipeol matemaatikaõpetajalt Hele Kiiselilt. Eriti jäi meelde numbreid armastava Hele näide, et matemaatikaõpetajatest on umbes 300 üle kuuekümne, aastas tuleb neid juurde 3-5 (lõpetajatest enamik juba töötavad) st arvuta aastaid kuidas arvutad, kümne aasta pärast peab midagi kusagilt kärisema.

Mõtet edasi heietades tuli mulle meelde üks vana diagramm  (aastast 2006), mis näitab, kes 15 aastastest tahab saada õpetajaks. See on üle kümne aasta vana diagramm ja Eesti on viimasel kohal. Mu sisetunne ütleb, et õpetaja amet on nende aastatega pisut populaarsemaks muutunud, kuid kas see pisut on piisav, et koolidesse noori lisanduks, sellele küsimusele mul hetkel vastus puudub.   




Väga kokkuvõtlikult arutelust (varsti peaks see olema internetis kättesaadav, panen siis lingi). Möönan kohe, et see sai pisut Treffneri keskne, aga oma taustast ma välja ei hüppa. Oli neli esinejat, igal aega ca 15 minutit ja hilisem arutelu. Osalesid Ott Ojaveer (direktor) ja Hele Kiisel (matemaatikaõpetaja) Hugo Treffneri Gümnaasiumist, Kristi Vinter-Nemvalts  TLÜ Haridusteaduste instituudist ja Triin Noorkõiv MTÜ Alustavat Õpetajat Toetav Kool.

Loomulikult ei saa õpetaja järelkasvust rääkida ilma et räägiks õpetajate staatusest üldisemalt. Ja selgelt joonistuvad sealt välja kaks olulist komponenti: palk ja koormus.
Palga puhul mulle tundub, et praegune tõus (ca 100 EURi aastas) ja eesmärk jõuda 120% keskmisest palgast ei ole paha. Aga tunnistan, et pean tasustamise skeemi sügavamalt kaevuma, sest siin on minu meelest koterman sees. On koole, kus keskmine töötasu on juba täna 1600 eurot ja rohkem (bruto), on neid kelle keskmine on enam-vähem (1150)+20%, kuid on ka neid, koole, kus normtundide eest suudetakse maksta ainult miinimuni. See ebavõrdsus oli suurem, kui esialgselt ette kujutasin.

Teiseks koormus ja see paraku on nõnda, et see jälitab õpetajat pidevalt. Toon aja kulumisest oma lemmiknäite, oletame, et teen klassile (36 õpilast) kontrolltöö – vahel tuleb neid teha. Kui tahan õpilasele kirjutada ka tagasisidet kulub ühe töö parandamiseks 10-15 minutit (ma ei räägi siin kirjanditest, emakeeleõpetajate ees müts maha) ning kokku tuleb koos kohvipausiga tööpäev. Kontrolltööd on aga vaid üks väike osa ülesannetest, kuhu õpetaja aeg kulub. Minusugustel on tunnid mingil kujul ette valmistatud, on tagataskus teatud valmislahendused, kuid noortel õpetajatel on läbipõlemise oht suur. Alustavatest õpetajatest on viie aasta pärast koolis alles vaid pooled.

Panen lõppu veel mõned ürituse pildid ning üritan antud teemal ka arvamusloo kirjutada.    


   



Wednesday, January 3, 2018

Paar sõna hümnist



Olen senise elu jooksul paar korda hümni teemadel sõna võtnud, teemaks pigem kolmanda salmiga seotud problemaatika. Lisan lingi ühele vanale EPLi loole, mis kerge muigega suunurgas kirjutatud: 


Viidatud artiklist lähtuvalt tahan veel mainida, et olen koolis religiooni ja ühiskonna suhteid käsitleva teema puhul olen arutlusteemana käsitlenud küsimust, miks peaks/ei tohiks ateistlike veendumustega noor, kes tahab oma südametunnistuse järgi elada, hümni kolmandat salmi laulma. Ja arutelud noortega on väga huvitavateks kujunenud.

Aga nüüd sellest hümnist, mis Vabaduse platsil ja ETVs ei kõlanud.

Isiklikult olen uusaastaööl hümnist hoidunud. Ma arvan, et põhiline põhjus on lihtne, keskööks olen tavaliselt joonud nii mõnegi klaasi veini ja mulle meeldib riiklike sümbolitega toimetada kaine peaga. Olen aru saanud, et kartus, et hümn kaob rakettide plahvatustesse ja Vabaduse väljaku melusse oli ka üks korraldajate üks põhjendusi, et hümni ei mängitud.

Samas arvan ka seda, et loetletud põhjused polnud piisavad, et traditsiooni muuta ja hümn ära jätta. ETVs oleks hümni lisamine muidugi lihtne olnud, mina oleks riskinud ka Vabaduse platsil, kuid tean hästi ka seda, et tagantjärele tarkus on täppisteadus.  

Nüüd reaktsioonidest. Teha pole midagi, mulle meeldivad need, kes tunnistavad nii enese, meeskonna kui ka kõrvalseisjate vigu, suhtuvad vigade tegemisse mõistvalt ja üritavad võimalusel parandada. Presidendi (kelle kõne oli väga hea) vabandus oli sümpaatne, ülekutse minna järgmisel ööl hümni laulma (Liia Hänni, Ivari Padar jt) samuti. Mõne poliitiku karmid sõnad korraldajate uutest töökohtadest või pikk ja surmigav avalik kiri olid unustamise tekstid.

Ehk huvitavamad ja kurvastavamad olid minu jaoks lühemad fb reaktsioonid, kus hümni puudumist tõlgendati järjekordse sammuna ühiskonna allakäigu spiraalil. Karmimatel juhtudel oli see allakäik suunatud kurjade jõudude (Soros jt) poolt, leebematel juhtudel spontaanne.

Võin vist öelda, et ma mõistan eelmise lõigu seisukohti (kuna olen kunagi lähedaselt mõelnud) ja ratsionaalsed argumendid siin enamasti ei aita. Suhtlemine vaid ühes ringkonnas, ühesuguste arvamuste lugemine ja üksteise vastastikune üleskütmine, ka suhteline vaesus, mis takistab maailma avastamist laiemana jne on vaid allakäiku ja kaduvust nägeva suhtumise allikad. Tunnen omajagu religioosset fundamentalismi (ehk siis Õnnepalu järgu vundamentalismi) ning eks maailma arengus allakäigu nägemine on üks fundamentalismi tunnuseid (olgu tegemist religioosse või ilmaliku vormiga). Aga see, et mulle nimetatud nähtus omajagu tuntud on, ei tähenda veel, et ma oskaks sellega midagi peale hakata.

Kokkuvõttes usun, et järgmisel aastal hümni mängitakse. See oleks kinnituseks, et  tegemist polnud vandenõu, vaid tööõnnetusega.   
   
    

Sunday, December 17, 2017

Jõulud kui mõtete vabastamine

Ilmunud EPL: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/uus-sari-joulud-ja-religioon-joulud-kui-motete-vabastamine?id=80510124

Advendiaeg on juba üle võlli ning jõududeni on jäänud napp nädal. See on aeg, kus ikka ja jälle esitatakse nii avalikult kui iseendale küsimusi jõulupühade tähenduse kohta. On loomulik, et traditsiooniliste tõlgenduste kõrval tähtsustavad inimesed jõulusõnumist veel spetsiifilisi neile olulisi momente. Näiteks minu jaoks on viimastel aastatel olnud oluline jõulude sõnumis sisalduv võimalus oma mõtlemine vabamaks muuta.    

Jõulude põhisõnum kõlab tänapäevases keeles esmasel kuulamisel üsna brutaalselt – kogu Universumi tekke taga seisev määratu jõud, mida Euroopas nimetatakse Jumalaks, valib välja ühe väiksevõitu tähe ja selle ümber tiirleva keskmise planeedi ning sünnib sellel planeedil ühe agressiivse imetajaliigi meessoost isendina, kellele pannakse nimeks Jeesus. Sellisel kujul esitatud jõululugu rabab lisaks oma brutaalsusele veel ebaloogilisusega. Ometi on võimalik see näiline umbsõlm üsna lihtsalt lahti raiuda.

Mul on hästi meeles praegu Pirita kloostris oma vanaduspäevi veetva preestri Vello Salo rohkem kui paarikümne aasta tagune loeng, kus ta nentis, et usumaailmas tuleb leppida, et kõike seletada ei saa. Samas ta väitis, et  loogiliselt seletamatu ei tähenda religioossele inimesel mitte mõistusevastast, vaid sageli mõistuseülest. Kuna olen omaks võtnud kristluse, siis vähemalt minu jaoks raamistab mõistuseülene jõululugu kogu inimkonna lugu ja maailma mõtestamisel ei pea minu interpreteeringud olema enam rangelt loogilised. Selle asemel olen eelistanud piltlikkust, metafoore ning ka fantaasiat. Nii olen näiteks Kaini ja Abeli vennatapmise lugu vaadelnud ikka meie esivanema ja neandertallase loona, kus meie esivanem oma vennasliigi väljasuremise põhjustas.

Jõululooga, mis räägib Jumala inimeseks saamisest, käib tihedalt kokku inimkonna vaimsemaks saamise lugu ja nii olen ikka ja jälle püüdnud mõelda inimese eellaste religioosse tunnetuse tekkele. Hispaanias Atapuerca orus asuvas suures karstikoopas on paleontoloogid kaevamas käinud juba mitukümmend aastat. 2013. aastal on sealt välja kaevatud 1,4 miljonit aastat vana 2,5 cm pikk kivikild, mida on suure tõenäosusega kasutatud noana, ja mis on üks vanimaid tõendeid inimese eellaste asustusest Euroopas.

Mäletan, kuidas teade 1,4 miljoni aasta vanusest esivanema noast tekitas minus mitmeid spekulatiivseid küsimusi selle omaniku usu kohta. Kas Atapuerca koobastes elanud ürginimesi, keda loodusteadustes tuntakse püstiste inimestena (homo erectus), oli juba puudutanud Jumala hingus? Kas nad tunnetasid, et maailmas on olemas midagi kõrgemat, ja ka püüdsid sellele omal kombel reageerida? Ja ehkki olen neile nende küsimuste vastusena pidanud Sokratese kombel tõdema: «Ma tean, et ma midagi ei tea.» on minu jaoks jõulude sidumine inimese evolutsiooniga iseenesest loomulik ja väärtuslik.    

Jõululoos tõstatub tahes-tahtmata ka küsimus imest. Tunnistan, et suhtumine imedesse on minus alati kahetisi tundeid tekitanud ja võib-olla kõige lähedasemaks on mulle jäänud teoloog Paul Tillichi (1886–1965) määratlus: «Tõeline ime on eelkõige sündmus, mis on hämmastav, ebaharilik ja vapustav, kuid mis pole vastuolus reaalsuse ratsionaalse struktuuriga.» Kindlasti aga olen suhtunud paraja skepsisega imedesse, millega käib kaasas suur tähelepanu ja meedia-show. Meenub, et imede tegemisest rahvahulkadele mõju avaldamiseks keeldus ka Jee­sus (Matteuse evangeelium 12:38–39 ja 16:1–4). 

Ime ja imestamise rolli ja võimalusi, meie maailmataju rikastamiseks on mõjukalt kirjeldanud Jaan Kaplinski oma  «Eesti mõtteloo» sarjas ilmunud raamatus «Kõik on ime».
Ehkki ühelt poolt on selle raamatu pealkiri tsitaat Marie Underi luuletusest, on Kap­linski pannud ette samal viisil tõlkida ka Albert Schweitzeri (1875–1965) tuntud väljendit «aukartus elu ees». Kaplinski käsitluse kohaselt tuleks aukartust eesti mõtteviisis mõista eelkõige imelisuse tajumisena.
Mulle tundub, et selline imestamisvalmidus lubab meil mõista maailma sügavamalt, hoolivamalt ja avatumalt. Õige sageli võib lugeda ka evangeeliumides, kuidas inimesed üht või teist asja imeks panid. Ehk on tõesti nii, et maailmas ikka ja jälle imestamiseks põhjust leidev usuinimene ei klammerdu talle valmiskujul esitatud väidete külge, vaid on alati valmis Jumala maailma rikkusega avatult ja teisi arvestavalt toimetama. Usun, et ka sellisel ime ja imestamise käsitlusel on jõulusõnumi tõlgendustes oma koht.


Mõned kuud tagasi kulmineerus paljudes kirikutes reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamine. Reformatsiooni pärandiks on ka laialdane koolihariduse nõue ja tõdemus, et iga inimene peaks suutma ise piiblit lugeda, seda mõistma ja loetu üle mõtisklema.  Mulle näib, et traditsioonilise jõulusõnumi kõrval võiks reformatsiooni sõnum julgustada otsima jõulusõnumist ka isiklikku tõlgendust.  Usun, et sealt võib leida nii imelisust kui intellektuaalsust, südamlikkust ja huumorit ning samuti vabadust ja armastust. 

Saturday, December 16, 2017

Kolm vabandust



Minu esimene täisaasta riigikogus hakkab läbi saama ning aeg kokkuvõteteks. Tänases blogipostituses mõtlesin välja tuua kolm asja, mida ma pärast kõhklusi olen toetanud ja mida toetan ka praegu, kuid mis on ikkagi hinge kriipima jäänud. Kõik need kolm otsust on olnud kompromissid ja tahan vabandada inimeste ees, keda need asjad negatiivselt puudutavad. Ma ei kavatse oma otsuste eest peitu pugeda, kus ma olen nupule vajutanud, pole ma seda teinud meelesegaduses, vaid teadlikult. Ning valija saab pisut rohkem kui aasta pärast anda hinnangu.

Niisiis kolm asja:

1.     Rail Baltic

Ma ei tunne isiklikult Kaido Kama, kuid enam-vähem kõik, mis olen sellest mehest kuulnud, on pannud temast lugu pidama. Oma hiljutises artiklis „Tahame oma riiki tagasi“ ta mainis, et Rail Baltic on üks neid teemasid, millele tulevastel valmistel kandideerijad peaks vastama. 
Olen umbes pool aastata tagasi sellel teemal kirjutanud:

Põhiosas pole mul seisukohad muutunud ei ole, mõned mõtted vahepealsest ajast siiski:  
Olen hakanud mõtlema, et kui Rail Baltic on hinnalt kallis ja väidetavalt Eesti poolitab, kas teeb seda ka Tallinn-Tartu neljarealine maantee. Näiteks vahepeal ilmnes, et Kose-Ardu umbes 13 kilomeetrise lõigu hinnaks kujuneb pisut üle 50 miljoni. Trass ei lange vana teetrassiga kokku, muldkeha peaaegu poole laiem kui raudteel, aiad piiravad loomade liikumist. Samas ma ei kujuta ette, et ma Tallinn-Tartu maantee vastu oleks.  

Olen üha enam hakanud tunnetama teiste transpordiliikide lobitööd – alguses ei saanud ma sellest aru. Neljasilmavestlustes on mõned vanad tuttavad teadlikku vastutöötamist ka maininud. Loomulikult ei puudu lobitöö ka RB tuleku pooldajatelt, lihtsalt olen hakanud kildkondlikke huvisid paremini tajuma. Ja tegelikult see on väga häiriv, et Eestis on palju neid, kes tahavad rikastuda RB ehitamisega, mitte seda kasutades.  

Samas on poolt argumente minu jaoks ikkagi juurde tulnud:  üha selgemalt räägitakse soome tunnelist, samuti Peterburi suuna arendamisest, puuetega inimestele (ratastooliinimestele) on Euroopasse sõiduks kiirrong ülekaalukalt kõige sobivam ja ikkagi autoõnnetuste arv ja kaotatud inimelud meie teedel. Vabandan oma teisiti arvavate sõprade ees, kuid arvan, et RBst on Eestil rohkem võita kui kaotada.

2.        Tulumaks
Olgu öeldud, et pean uuest aastast algavat tulumaksustamist sammuks edasi. Ideaalis pooldan ise klassikalist astmelist tulumaksu (või siis tulumaksuvabastus 500 EURni ning üldise tulumaksumäära tõstmist), kuid kompromissid poliitikas on paratamatud. Mul on hea meel, et üle 80% inimestest uuest seadusest võidavad. Näiteks suurele enamikule õpetajatest toob see koos palgatõusuga arvestatava lisasissetuleku.

Kirjutasin mõni aeg tagasi facebookis mõtte, et võib-olla pole maksusüsteemi ülim lihtsus alati voorus. Näiteks pedagoogilises mõttes, kui inimene oma tuludesse süvenema ei pea, kaotab ta kiiremini koolis õpitud majandusliku kirjaoskuse alged. Ning kosmoseteadus uus maksustamise viis siiski ei ole.  

Eelkõige tahan siin vabandada üle keskmist palka saavate töötavate pensionäride ees. Töötava pensionäri puhul kehtis seni täiendav tulumaksuvabastus ja see lõppes. Kokkuvõttes ma arvangi, et nii ongi õiglasem, kuid siin võinuks olla üleminekuaeg vms.

3.       Erivajadustega lapsed
Möönan, et erivajadusega lapsi puudutav PGSi  (põhikooli - ja gümnaasiumiseaduse) muutmine oli üks kõige raskemaid ja pikemalt menetletud  eelnõusid, millega olen kultuurikomisjonis töötanud (see pole veel vastu võetud, järgmisel nädala on teine lugemine). Panen taustaks  Centari uuringu lingi http://www.centar.ee/uus/wp-content/uploads/2017/01/P%C3%B5hiraport-final.pdf , mis annab teemast päris hea ülevaate. Samas tunnistan, et ehkki kohtusin eelnõu menetlemise käigus mitmete erivajadusega lastega tegelevate õpetajate ja koolijuhtidega, siis tundsin sageli, et lahenduste leidmiseks mul mõistust nappis.

Räägin veelkord, kuidas mina asjast aru saan. Kaasava haridusega alustati 2010 ning täna on erituge vajavad õpilased meie koolides. Nendega tegelemine ei ole alati sujuv, õpetajatele puuduvad sageli teadmised erivajadustega lastega tegelemiseks,  tugispetsialiste ei jätku või pole raha neid palgata jne,  mitmeid probleeme on sõnastanud näiteks Eesti Õpetajate Liit. Mulle tundub, et antud eelnõuga me kindlasti ei lahenda erivajadustega laste õpetamise probleeme, kuid loome aluse mõne asja leevendamiseks. Siin on pikk tee veel minna ning teemaga tuleb kindlasti edasi tegeleda.      

Minu jaoks komplitseeris olukorda veel asjaolu, et Eesti Õpetajate Liit oli eelnõule vastu, Eesti Haridustöötajate Liit pooldas. Ühesõnaga, tahan siin vabandada õpetajate ees, keda eelnõu ei rahulda.

Tuesday, December 5, 2017

Minu soomlased

Soome sai 100 täis! Mõtlesin sellel põhjanaabrite tähtpäeval kirjutada spontaanselt ja lühidalt neljast soomlasest, kes on võib-olla nende endi teadmata minu elus päris olulist rolli mänginud. Olgu veel öeldud, et kuna abikaasa Lea on Soomes õppinud ja räägib keelt korralikult on enamik (kuid mitte kõik) nimetatud soomlastest minuga sama palju või rohkemgi ka tema soomlased.

Anja Aalto – kui ma õigesti mäletan, on Anja sünniaasta 1924. Kui Lea Turus vahetusüliõpilasena õppis, siis mingil hetkel ilmus ta ellu korralikult eesti keelt rääkiv Anja. Vanaemalik, Eestisse tulles ikka kohvipakiga, sügavalt usuga seotud, kuid mõistev ja avarapilguline. Mäletan ühte tema räägitud lugu, kus ta rääkis vennatütrest, kes oli ta kõrval istunud ja jalgu kõlgutanud. Anja oli teinud märkuse, et ise oled pastori tütar ja varbaküüned on lakitud. Tüdruk oli jalgu edasi kõlgutanud ja küsinud, et miks pastori tütrel ei või varbaküüned lakitud olla. Anja oli mõtlema hakanud ning ei mõelnudki lõpuks keelu põhjust välja, küll aga sai aru enese stereotüüpides kinni olekust. Viimati külastasime Anjat aastat neli tagasi Tamperes, kus ta oma vanaduspäevi veedab ja oleme helistanud talle paar korda aastas. Praegu teeb natuke murelikuks, et viimastel kordadel pole ta telefonile enam vastanud.     

Tuovi Pääkkönen – Tartusse saabus Tuovi esmalt vist hoopis Mart Reiniku gümnaasiumi sõpruskooliga. Jätan mõned etapid vahele ning mingil hetkel oli ta meie pere sõber. Kuna ametilt on ta gümnaasiumi religiooniõpetaja Tamperes oleme päris palju erialaselt suhelnud, oleme koos ka paarile Euroopa religiooniõpetajatele konverentsile sattunud. Tuovi on käinud ka minu tundides ja tundub, et saame õpetamisest ühtmoodi aru. Temperamentne, hoolitsev ja tark – mäletan küll ka ühte tema pedagoogilist ebaõnnestumist, kui ta ühel Soomes toimuval konverentsil inglise osalejatele soome sauna müstikat ja mõnusid selgitada püüdis.    

Pertti Pyhtilä – aeg-ajalt tundub, et Pertti on rohkem tartlane kui ma ise. Ikka on ta Tartule oluliselt sündmustel kohal ja kokkusaamistel võtab ta alati mõne tõsise teema üles. Kohtunud oleme küll vist alates laulupidudest, raekoja platsi kohvikutest kuni volbriöiste vilksamisteni. Soomlaslikult põhjalik ja suure südamega, neid keda ta ühel, teisel või kolmandal viisil on aidanud on ikka väga palju. Tegelikult ongi vist aitamine tema elustiil, seda teeb ta ju ka pagulastele soome keelt õpetades. Ja kultuuri pole tema jaoks vist kunagi küllalt, tema uudishimu maailma loomingulise poole vastu on tõsiselt nakkav.

Iiro Ikonen – minu esimene reis Nõukogude Liidust välja oli Soome, aasta võis olla 1989 ja loomulikult jäi meie reisi sisse ka Volbriöö. Soome tudengid majutasid meid oma poole ja pidutsesime ikka väga kõvasti. Sattusin Iiro poole, hiljem kohtusime kord-paar ka Tartus. See oli minu esimene põhjalikum kontakt vabas maailmas elava inimesega ning sain aru, et nad on tegelikult meiega väga sarnased. Vahepeal ei teadnud Iirost paarkümmend aastat midagi, kuid siis andis kõikvõimas Facebook ta välja. Tundub, et tal on Lõuna-Eestis paik, kus ta käib, on kõva loodusemees ning päris väikese lapse isa.

Loomulikult on mind ja mu peret mõjutanud soomlasi veel ja neid lisandub igal aastal. Ning veel, viimasel Soomes käigus sain teada ühe oma harjumuse, mis on soomlastega sarnane. Eesti saatkonnas räägiti, et kui soomlased kuulavad ja noogutavad ei tähenda see veel, et nad räägituga nõus on ja minuga on samuti.


Monday, November 27, 2017

Piiritusega teest imelisel aasal


Möönan kohe alguses, et mu kirjutis on ettevaatlik, sest vahel mulle tundub, et Eestis käivad justnagu solvumise meistrivõistlused, kus alust solvumiseks leitakse juba pisut teravamatest väljaütlemisest. Ning loomulikult on teema ülitundlik, kogesin seda ka oma eelmise samateemalise artikliga:

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgenstein-uus-karmim-alkopoliitika-voitleb-oru-pearude-vastu-kes-soidavad-kortsist-purjus-peaga-tulles-varava-pilbasteks?id=77662154

Mäletan üht paarikümne aasta tagust matka Lähispolaar-Uuralis. Päev oli täis seljakoti raskust, higi, ligitikkuvaid parme ja sääski. Otsisime juba tund aega ööbimiseks sobivat kohta, kuid olime sattunud vastikult soisele alale. Otsustasime pisut mäeküljele tõusta ja üsna ootamatult avanes meie ees lagendik, kust voolas läbi end kahte harusse uhtunud kiirevooluline oja. Lagendikul oli paar kuivanud puud, mis sobisid ideaalselt lõkkeks, mägedest puhuv tuul pühkis minema suurema osa verejanulistest putukatest. Peas hakkas helisema vendade Urbide poolt tuntuks lauldud laul „Sealt künkalt algas imeline aas.“ Täna tean ka seda, et Jaan Krossi originaalsõnades on „aasa“ asemel „laas“.
Mu maitsemeeled meenutavad tänaseni, kui hästi maitses tollel õhtul kuum tee sortsu piiritusega, mida sai endale tembitud rohkem kui üks tassitäis. Kindlasti oleks ma olnud ülimalt solvunud ja vihane, kui keegi oleks tol hunnitul õhtul, kui ma pilguga mägedes nii müstilist tähistaevast mõõtsin ja tantsivaid lõkkeleeke silmitsesin, minu piiritusega teekruusi ümber ajanud või ära võtnud. Samas ma ei salga, et elus on olnud momente, mil oleksin olnud tagantjärgi  tänulik kui keegi mu õieli klaasi viina asemel vett oleks valanud või sõbralikult öelnud, et peame nüüd joogiga vahet.

Olin vahepeal oma matkanostalgiast üle saanud, kuid Urmas E Liivi film  „Must alpinist“ äratas vanad tunded jälle üles ning pole neist siiani lahti saanud. Arvan, see matk oli aastal 2000, pärast ööbimist „imelisel aasal“ jõudsime järgmise päeva pärastlõunaks mägijärve äärde, kus tegime poolepäevase puhkuse, kus pildistasime ja püüdsime hõrgu lihaga paaliaid. 

Alustasin piltlikult, sest minu meelest on võimatu alkoholiga seotud teemasid ja tundeid ühes artiklis tervikuna käsitleda ning seetõttu püüan järgnevalt vaid mõnda aspekti puudutada. Kahtlemata on alkohol ja selle tarbimine teemad, kus segunevad tootjate, tarbijate ja riigi huvid, ühiskonna harjumused ja traditsioonid, inimeste füüsiline ja vaimne tervis jne. Alkoholi pruukimise näidete skaala ulatub armulaua rituaalis kasutatavast veini lonksust kirikutes kuni iga päev uut alkoholikogust otsivate inimvaredeni. Veikko Huovinen näitlikustab oma pisut unustatud raamatus „Joodiku eetika“, kuidas aastas keskmiselt joodud pudelite rivi ulatub ühest mõisa saali otsast teise.  

Tsiteerisin siin „Joodiku eetikat“ mälu järgi, ei leidnud vanade Loomingu Raamatukogu väljaannete hulgast seda üles. See oli vahva raamat, irooniaga ja samas südamlikult kirjutatud.

Kui vaadata ajalukku, on riik on alkoholi müügi pealt ikka tulu teeninud. Aktsiiside eest vastutab meil rahandusministeerium, kus jälgitakse läbimüüke, prognoose, piirikaubandust jne. Möönan, et tänane minister Toomas Tõniste on teemat käsitlenud mõneti ebalevalt, peaminister Jüri Rataski kinnitas mõned päevad tagasi, et Tõnistel ei ole 35 miljonit „padja alt“ leitud raha, et aktsiistõusu ära jätta. Mulle on tänase valitsuse juures alati meeldinud paindlikkus ja lähtumine parimast teadmisest mitte exceli tabelist. Järgnenud valitsuse istungil osa rahast leiti ning aktsiis tõuseb vähem kui plaanitud.     

Samas on alkohol ka tervise teema, millega käivad kaasas mured ja probleemid. Kõik analüüsid näitavad, et eesti inimeste tervise seisukohalt peaks püüdma alkoholi tarbimist vähendada ning töö - ja terviseminister Jevgeni Ossinovski oleks vilets mees, kui ta seda ei üritaks. Loomulikult on alkoholitarbimise vähendamine kompleksne teema, kus oma osa mängivad hind, alkoholi nähtavus ja kättesaadavus, ühiskondlikud hoiakud jne. Igatahes on Jevgeni Ossinovski poolt väljaöeldud numbrid muljetavaldavad: tänavu kümne kuu jooksul oli 52 alkoholisurma vähem kui möödunud aastal, alkoholijoobes kuritegusid 20% vähem, joobes juhtide osalusel on saanud 40 inimest vähem vigastada jne.

Pärast alkoholikahjude vähenemise numbrite esitamist on olukord mõneti tasakaalukam, sest seni polnud võimalik ümber lükata lauset, et alkoholi tarbimine ei vähene, vaid pigem suureneb (Lätis ostetud kast on toanurgas). Nüüd on see võimalik, ehkki saan loomulikult aru, et ühe aasta andmed on ühe aasta andmed. 

Kui püüaksin alkoholi teemat pisutki üldistada ja lahendust otsida, siis minu arvates on see koht, kus peab rääkima suuremeelsusest. See teema nõuab suuremeelsust ja vastutustunnet tootjatelt, et nad „Alkoholipoliitika rohelise raamatu“ põhimõtteid silmas peaks. See nõuab suuremeelsust opositsioonilt, et mitte rõhutada pelgalt efektset piirikaubandust, vaid nad mõtleksid enne kriitikat võrdlevalt eesti ja läti tervisenäitajatele. See nõuab vastutustunnet ka koalitsioonilt, sest eelmises lõigus toodud tervisenäitajate põhjal oleks lihtne süüdistada opositsiooni, et nad  ei hooli reaalselt ja vaimselt purunenud eludest. See nõuab suuremeelsust ajakirjanduselt, sest alkoholi reklaami vähenemine meediaväljaannetes toob kaasa vähenevad sissetulekud. See nõuab alandlikkust riigilt, et tunnustada teisi riike, kus asjad on meist paremini: olen ise kogenud 90ndate keskel Reykjaviki nädalalõpu metsikut melu, kuid kõik andmed kinnitavad, et  Islandil on alkoholi tarbimine liikunud tasakaalukamasse suunda.

Tagantjärele lugedes kass Leopoldi jutt, kuid eks keegi peab seda juttu ka ajama.

Kõneldes alkoholi tarvitamise kultuurist Eestis,  siis möönan, et küllap jäävad mind ja paljusid minusuguseid sellel teemal valdama vastuolulised tunded, mida püüan ilmestada kahe lasteraamatu abil. Lugesin täiskasvanuna Astrid Lindgreni „Vahtramäe Emili“ ja mul oli siiralt kahju, et Emil karskustõotuse andis - tulevane vallavanem võiks mõne õlle ikka endale lubada. Teisalt, küllap on igaühel mõne tuttava peal realiseerunud üks masendavamaid stsenaariumine eluks, nii nagu joodik  Antoine de Saint-Exupéry „Väikeses printsis“ :
„„Mispärast sa jood?“ küsis väike prints.
„Et unustada,“ vastas joodik.
 „Mida unustada?“ päris väike prints, kelle temast juba kahju hakkas.
„Et oma häbi unustada,“ tunnistas joodik ja laskis pea norgu.
„Missugust häbi?“ Uuris väike prints, kes tahtis teda aidata.
„Häbi, et joon!“ kostis joodik ning sulgus lõplikult vaikimisse.“


Tulen lõpetuseks tulen tagasi artikli algul kirjeldatud matka juurde, kus minu jaoks realiseerus väikeses grupis alkoholipoliitika ideaal. Alkohol pakkus tol lagendikul ja ka mitmel järgneval õhtul suurt naudingut ja rikastas õhtuid. Et aga minna edasi, näha lummavaid paiku, mägijärvi paaliatega, vulisevaid ojasid ja tunnetada vanade mägede puudutust, ei tohtinud piiritusega liialdada.  Piirituse hind oli meie väikesele grupile kallis, sügaval plaskusse peidetuna oli see silmale nähtamatu, kättesaadav vaid ühisel otsusel ning ainus reklaam, mis mind matkal saatis, oli väsimuse suurenedes silme ees tõusev  külma õllekannu kujutlus. Loomulikult pole avatud ühiskonnas kirjeldatud ideaale lihtne saavutada, olematuks see neid aga ei tee.   

Wednesday, November 22, 2017

Kuidas reageerida teravustele


Ilmunud EPLi portaalis: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/mitte-ainult-id-kaardist-vasakpoolne-inimene-seda-valitsust-valja-ei-vahetaks?id=80252536
Möödunud nädala kolmapäeval toimus riigikogus riigieelarve teine lugemine. Opositsioon tegi oma tööd ning mõistagi oli palju küsimusi, parandusettepanekuid, ka teravusi ja kriitikat, kuid eelarvega mindi üsna rahulikult edasi. Nädala teisel poolel on aga ilmus meedias mitmeid väga kriitilisi hinnanguid valitsuskoalitsioonile.    
Näiteks nõudis Postimees resoluutselt, et „Vahetage see valitsus välja“, argumenteerides järgnevalt: „ Põhjused, miks valitsuse vahetust tarvis on, vaatavad meile vastu nii riigieelarve aruteludest, maksupoliitika heitlikuks muutmisest kui ka paljust muust. Asi on Eesti strateegilise positsiooni igapäevases ladumises.“
Üsna analoogilisi seisukohavõtte, mis toonitasid erinevaid majanduslikke aspekte, maksupoliitikat, inimlikke tundeid, aktsiise või mõne ministri personaaliat oli veelgi selgemini esitatud opositsioonierakondade juhtivpoliitikute sõnavõttudes. Tähelepanuväärne oli veel asjaolu, et toonilt olid need sõnavõtud varieeruvad: raudpoldilikud otseütlemised, häbi – või kahjutundele apelleerivad mõtteavaldused või siis endiste valitsuste täppishäälestamise aegu meenutavad nostalgitsemised.  Jäin mõtlema, et kuidas peaks selles olukorras reageerima vasakule kalduvate vaadetega kodanik.  
Kõigepealt tundub mulle, et huumor aitab peaaegu alati. Osaliselt ongi opositsioon ja aja kokkulangemine siin appi tulnud. Näiteks sai kinnitust mõned päevad tagasi ilmunus Ian Buruma artiklis „Kuidas rääkida paremäärmuslasega“ (EPL 13.11.2017) väidetu. Tänastest paremäärmuslastest rääkides sedastab Buruma, et mõnedel neist on koguni huumorimeel. Tumedapoolset huumorit sisaldaski riigieelarvele EKRE poolt tehtud parandusettepanek, mille käigus nähti ette 245 000 euro suuruse toetuse äravõtmist Teatrilt NO99. Põhjuseks olevat see, et teater tegelevat kultuuritootmise asemel vasakradikaalse propagandaga. Eelarve vähendatud osa peaks üritama katta Sorose või Sotsiaaldemokraatliku Erakonna abiga. Samas võib mustapoolset irooniat leida ka tsentrile lähemalt, näiteks võiks paralleelselt ägedate etteheidetega valitsusele lugeda mõned päevad tagasi täielikult avaldatud Silvergate’i toimikut.   
Teiseks võiks hetkeks mõelda vigade tegemise paratamatusele ja napile ajale, mis on valitsusel olnud aega nende korrigeerimiseks. Küsimus ongi ju pigem selles, kuidas tehtud vigadesse suhtutakse. Kirikuisa Aurelius Augustinuselt (354 - 430) pärineb mõtlemapanev ütlus, et inimlik on eksida, kuid kuratlik kõrkuse tõttu eksitusse jääda. Valitsusel on olnud aega oma rööpaid seada umbes aasta ning loomulikult pole kõik kulgenud sujuvalt. Siin annab tunda ka kogenematus, nii mõnelgi hea asja puhul pole sellega kaasas käiv sõnum olnud tasemel. Opositsioon teeb oma tööd hästi, paljud neist on riiki juhtinud aastaid, mistõttu teavad nad otsuste taustu ja alternatiive jne. Loomulikult leiavad nad osavalt üles kõige rünnatavamad kohad ja inimesed, poleemikat põhjustanud otsused jne. Samas on valitsusel kindlasti vigade parandamiseks potentsiaali. Näiteks  ID kaardi veaga tegeldi  tegeleti operatiivselt ja tõhusalt.
Kolmandaks võiks hetkeks unustada hirmujutud riigi allakäigust ja mõelda meid igapäevaselt ümbritsevale olukorrale. Ilma eriliselt pingutamata võib märgata, et riik toimib, majandus kasvab ning kosuvad ka inimeste sissetulekud. Ise oskan asjade seisu kõige paremini vaadelda õpetaja mätta otsast. Aastaid kuulasime õpetajatena jutte meie eeskujulikust majandusest, kõige paremast maksusüsteemist, väga olulisest õpetaja ametist, mis aga napiks jäi, oli palk. Hetkel on õpetaja palgakasvu protsessis midagi olulist käima lükatud.  Ja juba õige pea hakkab kolmele neljandikule eesti inimestest iga kuu laekuma täiendav raha, mille suurust polegi vaja ruudulises kaustikus endale ise välja arvutada.
Kokkuvõttes peaks minu arvates vasakpoolsete vaadetega inimene olema praegu rahul. Oma maailmavaatest lähtuvalt peabki tänane valitsus toimetama pisut teisiti kui eelnevad valitsused varasemad 17 aastat tegid. Lisaks on ka opositsioon tähelepanelik ja tasemel ning loomulikult muudab neid rahutuks asjaolu, et valitsuse otsuste viljad hakkavad inimesteni jõudma. Küllap ongi õige aeg anda hinnang valitsusele pisut rohkem kui aasta pärast toimuvatel riigikogu valimistel.