Tuesday, February 28, 2017

Karusloomakasvatuse keelustamisest



Mu riigikogu pinginaaber Barbi Pilvre tõstatas küsimuse karusloomade farmides kasvatamise keelamisest ja esitas ka vastava eelnõu.  Selle kohaselt keelataks Eestis karusnahafarmid, liikidest puudutaks see siis rebast, ameerika naaritsat ja tšintšiljat (nt küülikuid mitte).  Seadus hakkaks kehtima kümne aasta pärast.  See on eelnõu, kus pooldajate-vastaste-kõhklejate piirid ei jookse mööda erakondi, vaid selles küsimuses on saadikutel väga erinevaid seisukohti. Mina näiteks ei ühinenud eelnõu esitajatega, ehkki ma selle eelnõu vastu ei hääleta. 

Ütlen kohe alguses, et olen selle teema absurdini viimise vastu: kui ma naaritsatest vorsti teen, kas siis on nende pidamine lubatud jt sellelaadsed küsimused on kerged seda teemat hägustama. Aga valdkond, kus elusid võetakse, vajab tõsist arutelu. Olen oma elus päris palju kanu tapnud, siga tapnud ei ole, küll aga kinni hoidnud (kahte siga peeti mu kodus Pärnumaal Ridalepas päris pikalt), pärast karva võtnud ja soolikaid puhastanud –koduloomade tapmine pole lõbu. Samas olen kandud oma riietuses ka karusnaha ribasid, kasutanud voodikattena põhjapõdranahka jne. 

Selle teemaga seotud argumendid on mitmed korrad läbi käinud, kuid kommenteeriks mõnda. Mõistan, et sellele küsimusele on võimalik läheneda erinevatelt lähtekohtadelt. Näiteks fraktsioonikaaslase Ivari Padari arvamus on, et igasugune loomade halbades tingimustes pidamine on taunitav ja tuleb ära lõpetada. Maaelu eest südant valutava mehena aga pole tema jaoks olulist vahet, kas tegemist on karuslooma või põhiliselt söögiks kasvatava loomaga (tingimused tänapäevases sigalas ei pruugi olla mingiski mõttes paremad rebasefarmist, samuti paljudel lemmikloomadel, ka karusloomade liha kasutatakse loomatoiduna jne).  Kui loomade eest kantakse hoolt, siis võiks näiteks väikesed tšintšiljafarmid  olla oluliseks toetuseks inimestele pensionipõlves või siis kõrvaltegevuseks traditsioonilisele põllumajandusele. Omaette küsimus oleks veel tšintšiljasid lemmikloomadeks kasvatav farm, esitatud eelnõu järgi oleks see lubatud.

Emotsioone on antud teema puhul loomulikult palju. Seda saab üles kütta nii korduvate kaadrite demonstreerimisega väga halbade tingimustega karusloomafarmidest (samas tean väga hästi, et sama õõvastavaid kaadreid leiab ka lehmalautadest) kui väidetega karusnahast kui luksusest. Samas tean ka seda, et looduskaitseliselt mõtleva inimese puhul on argumendiks ka kunstkarusnaha tootmiseks kasutatud naftaproduktid ja nendest tulenev hilisem reostus (reostavaid kemikaale kasutatakse loomulikult ka karusnaha töötlemisel).

Käisin laupäeval vanade sõpradega, kes on bioloogiale truuks jäänud, saunas. Loomulikult tuli arutluse alla, ka karusloomafarmide keelamise eelnõu. Liiga suurt rõõmu sõbrad üles ei näidanud, ehkki otse ka vastu polnud. Küllap tunnetavad bioloogid teravamini tervikpilti ja ühte liiki loomade teistele eelistamist (karusloomad on reeglina nunnumad kui näiteks sead või lehmad). Üritage pigem jahipidamiseks pliihaavleid keelustada, see oleks suur asi, oli ühe sõbra kommentaar.

Filosoofidest tuleb muidugi Albert Schweitzer  (1875 - 1965) meelde. Tema põhimõte pidada oma tegevuses silmas  „aukartust elu ees“ on mind omajagu mõjutanud. Ning möönan ka seda, et teatud traditsioonide aeg võib hakata  ümber saama (näiteks härjavõitlus). Olen mõelnud ka, et võib-olla oleks minu ideaal püüda keelustada samm-sammult liikide kaupa, näiteks mul on raske uskuda, et kiskja geenidega rebasele suudetakse kasvanduses luua normaalsed tingimused (liikumisaediku ehitamine läheks kalliks ning farm poleks konkurentsivõimeline). Rootsis vist on nõnda lähenetud ja rebaste farmides pidamine keelu all. 

Lisaks võib juhtuda, et karusloomafarmide tulevik otsustatakse meie eest. Olen aru saanud, et paljuski eksporditakse karusnahku Aasia maadesse (näiteks Hiinasse), kuid nad on koha peal kuuldavasti oma kasvandused käima saanud, mis tähendab sealse nõudluse vähenemist ja siinse tootmise konkurentsivõime langust.

Kokkuvõtteks, mõtlemiskohti on. Ning argumentide kaalumiseks on enne eelnõu saali tulekut ka pisut aega.

Tuesday, February 21, 2017

Burkade keelustamisest



Ilmunud EPLi portaalis: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgenstein-burkakeelu-teema-aga-mida-siis-teha?id=77303672

Riigikogus tõstatati taas küsimus konservatiivsematele mosleminaistele omaste burkade ja niqabide keelustamisest. Tunnistan, et ma pole Eestis kohanud ühtki naist, kes nimetatud riietuseset kannab, ehkki kuulu järgi neid üks või kaks olevat (tõsiasi on vist siiski, et neid on 3-5) Küll aga viiks emotsionaalne debatt antud eelnõu üle tõenäoliselt tähelepanu eemale mitmetest tõelistest probleemidest, olgu siis naistevastasest vägivallast. Samas pole see ka esimene kord kui seda Eesti jaoks olematut probleemi tahetakse seaduse abil reguleerida. 

Igal keelul on eellugu, katvate riietega seonduv ulatub minu jaoks koolitundidesse. Usun, et olen vähemalt kümme aastat oma usundiloo tundides arutlenud õpilastega teemal, kas on või ei ole õigustatud Prantsusmaa 2004. aasta seadus, mis keelas riiklikes koolis silmapaistvad religioossed sümbolid: moslemi tüdrukute pearätid, suured ristid jne. Hiljem on nendesse diskussioonidesse lisandunud teema ka burka võimaliku keelustamise kohta. Õpilaste arvamused on ülekaalukalt pooldanud religioossete sümbolite ja riietusesemete lubamist. (Ka seda, kas Tallinna võiks või ei tohiks ehitada mošee oleme mitu korda arutanud).

Küllap on tõsi, et kui on soov teatud inimeste grupile vastanduda, siis põhjus leitakse. Kui burkad on keelatud, võivad niisama edukalt konflikte tekitada ka moslemite ujumisriided burkiinid (Prantsusmaalt selline näide on). Oma noorusajast mäletan, et probleemsed võisid olla noormeeste pikad juuksed või alt laienevad püksid. Toon näitlikustamiseks väljavõtte 1970. aasta Saaremaa Kingissepa rajooni ajalehest Kommunismiehitaja, kus alaealiste asjade komisjoni vastutav sekretär kirjutab manitsuse „Noorukite soengutest“:
„Viimasel ajal võib paljudel noorukitel näha soenguid, mis on ebaesteetilised, lohakad – juuksed pikad, langevad salkudes laubale, silmadele ja kraele. Kelle pilku poleks küll riivanud selliste juustega nooruk meie tänavapildis.“ Järgneb ettepanek teeninduskombinaadi „Saare“ juuksureile, mitte kuulata noorukite soove, vaid lõigata neile lühike soeng (mäletan enda peal vähemalt kahte juhtumit, kus sarnane juuksurite suunamine toimus ka Pärnus).

Tunnistan, et ka minule ei meeldi burkad. Mulle ei meeldiks õpetada klassis, kus ma ei saa õpilase näost näha, kas ta saab aru, kas tal on igav või missugune teema teda puudutab, samuti ma ei oskaks reageerida ta võimalikule terviserikkele jne. Aga mulle ei meeldi siin maailmas paljud asjad ning tean väga hästi, et täielik keeld pakub väga harva lahendusi. Ning sageli juhitakse tundliku teema tõstatamisega tähelepanu kõrvale tõelistelt probleemidelt.

Eelnõud riigikogus menetledes kõlas põhjendus, et tegemist pole Koraanil põhineva tavaga. Loomulikult burkade kandmine seda pole, kuid religioonisfääris on hästi teada, et pühakirjal põhinevate tavadega samaväärselt mõjukad võivad olla traditsioonidel põhinevad tavad. Näiteks vanausuliste püüd säilitada oma kombeid, näiteks kahe näpuga ristimärgi tegemist, päädis 17.-18. sajandil paljude külaelanike enesepõletamisega.

Mäletan varalahkunud sõpra tarka moslemit Kattri Ezzoubit (1969 - 2011), kes on eesti keelde tõlkinud peaaegu sada raamatut ja jõudis muude tööde kõrvalt käia ka kümmekond korda mul koolis islamit tutvustamas. Esimest korda kui ta tuli käitus ta traditsioonilise moslemi naisena ja ei andnud mulle terekätt. Paar aastat hiljem kätlesime sõbralikult, viimastel aastatel kallistasime. Islamimaade kõige suurema probleemina nimetas ta ikka vähest haridust.

Arvan, et burkade puhul pole laiemas plaanis lahenduse võti mitte jäigas keelus, vaid eelkõige hariduses ning omaenda kultuuri väärtustamises, mille hulka kuuluvad ka tolerantsus ja mõistvus (see koht sai mu jutus ebaselge, mõtlesin siin eelkõige omaenda eesti ja euroopa kultuuri väärtustamist, mis peaks ideaalis siia tulnutele nähtav olema ja dialoogiks võimalust pakkuma). Vaikselt kohanduvad euroopalikud tavad ka siin elavat moslemite hulgas, näiteks Taanis avati hiljuti feministlik mošee, avapalvusel osalesid ka kristlaste ja juutide kogukonna esindajad. «Naiste õigustest rääkimine ei ole ainult läänelik nähe, see on islami ideaal,» ütles Sherin Khankan, üks imaamidest (kes on naine).

Loomulikult tuleb aru anda, et religioosses sfääris muutuvad hoiakud aeglaselt, võib-olla tuleb tõesti teatud riietusesemete kandmist kunagi ka Eestis reguleerida, kuid täna riigikogus olnud eelnõu esitamise taga võib näha vaid soovi olematust probleemist populaarsust lõigata.


Tuesday, February 7, 2017

Poliitika 7



Hea eesistuja, head kolleegid, head eelnõu esitajad

Julgen öelda, et meie ees on väga ilus eelnõu mille eest tahaksin esitajaid siiralt tänada. Küsimused rahvusringhäälingu toimimisest puudutavad meid kõiki ja tõenäoliselt on meie kõigi soov, et Eesti Rahvusringhääling oleks nii sisulises, vormilises kui ka eetilises mõttes Eesti ajakirjanduse tipp. Soovime, et sellises ajakirjanduses peaks olemas olema andmete usaldusväärsus, tasakaalukus ja terav analüüs.

Niisiis, eetiline kõrgtase peab olema rahvusringhäälingu lahutamatu osa. Mulle tundub, et see peaks lähtuma ehk kõige levinumatest eetilistest printsiipidest: olgu nendeks siis käitu nii nagu sa tahad, et teised sinuga käituksid, vabaduse piiravaks jooneks võib olla vaid kahju tegemine teistele või suhtumisel loodusesse peaks lähtuma aukartusest elu ees, küllap veel midagi. Loetelus võis ära tunda Konfutsiuse, John Stuart Milli ja Albert Schweitzeri. Esmapilgul tundub tõesti, et eetikanõukogu oleks vastavate printsiipide vastu eksimise hindamisel pädevam ja sõltumatum kui eetikanõunik.     

Ma ei salga, et olen olnud antud eelnõu toetamisele väga lähedal. Olen ka üsna kindel, et selle eelnõu toetamine-mittetoetamise piir ei jookse mööda erakondi, vaid eetikakomisjoni loomisele saab tõepoolest erinevalt läheneda.

Aga ma tulen tagasi käsitletava eelnõu ilu juurde. Vahel on nõnda, et esteetiliselt  ilus asi ei tööta kõige paremini. Usun, et Stokholmis käies on paljud meist sisse astunud Vasa muuseumisse, kus eksponeeritakse Rootsi mereväe uhkuseks ehitatud laeva, mis 1628. aastal, oma esimesel reisil põhja läks. Juurdlus, miks see nii juhtus, selget vastust ei andud, ehkki arutlustes on läbi kumas ikka ja jälle läbi tellijate soov ehitada oma aja kohta kõige ilusam ja uhkem laev, mis paraku merekõlbulikuks ei osutunud. Püüd ilu poole osutus ohtlikuks. 

Head kolleegid, püüame loodavat eetikakomisjoni praktikas ette kujutada. Esmalt peaksid sinna kuuluma inimesed, kes on ühiskonnas tuntud, kelle sõnal on eetilistes küsimustes kaal. Tõenäoliselt ei tohiks nad vähemalt viimastel aastatel olnud seotud ühegi erakonnaga, olema skandaalidest puhtad jne. Mulle väga meeldis eelnõus toodud soov, et tegemist ei tohiks olla endale eetika õpetamisega leiba teenivate isikutega.     

Eesti on väike ja ma arvan, et neid inimesi, kes nimetatud kriteeriumitele vastaksid, võib olla sadakond, tõenäoliselt veelgi vähem. Ma ei pea ennast küll eetika teemadel alal eriliseks asjatundjast, kuid mingi ettekujutus mul võimalikest kandidaatidest oli - seda enam, et eelnõu hingeks olnud Igor Graziniga vesteldes sain täpsemalt aimu, missuguseid inimesi ta selles komisjonis ette kujutas. 

Kirjutasin kolmele inimesele, kes minu arvates võinuks eetikakomisjoni kandidaatideks olla ja palusin neil teoreetiliselt vastata, kas nad nõustuksid selles komisjonis osalema, kui neile ettepanek tehtaks. Sain oma kirjadele kaks vastust, üks ütles jahi – teine kindla ei.

Ehk kõige mõjukamaks argumendiks osutus „ei“ ütelnud kandidaadi kokkuvõttev hinnang:   „Eetikanõunik on mu meelest väga hästi oma vahekohtuniku rolliga hakkama saanud. /../ Praeguses ühiskonnas moraalset autoriteeti omavad inimesed, kui selliseid üldse on, peavad hoidma võimalikult madalat profiili, et mitte sedagi autoriteedinatukest, mis neil arvatavasti on, ei viiks turule.“

Ehk on tõesti parem, kui me vähemalt esialgu loobume eetikanõukogu loomisest, selle loomist võimaldab ka praegu kehtiv seadusandlus, ja hoiame meie ühiskonna moraalseid majakaid. Küllap nad tõsiste rikkumiste puhul ütlevad oma sõna nagunii.    
Ja veelkord, antud juhul pole tegemist eelnõuga, kus saaks otsustada kindla ei-ja alusel. Arvan näiteks ka ise, et 40% minust ütleb sellele eelnõule jah ning 60% ei. 

Head eelnõu esitajad, veelkord tänu teile, et esitasite ilusa eelnõu. Mul on siiralt kahju, et ratsionaalsus oli seekord ilu vastu julm ja seda eelnõud toetada ei luba.