Jõulud kui mõtete vabastamine

Ilmunud EPL: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/uus-sari-joulud-ja-religioon-joulud-kui-motete-vabastamine?id=80510124

Advendiaeg on juba üle võlli ning jõududeni on jäänud napp nädal. See on aeg, kus ikka ja jälle esitatakse nii avalikult kui iseendale küsimusi jõulupühade tähenduse kohta. On loomulik, et traditsiooniliste tõlgenduste kõrval tähtsustavad inimesed jõulusõnumist veel spetsiifilisi neile olulisi momente. Näiteks minu jaoks on viimastel aastatel olnud oluline jõulude sõnumis sisalduv võimalus oma mõtlemine vabamaks muuta.    

Jõulude põhisõnum kõlab tänapäevases keeles esmasel kuulamisel üsna brutaalselt – kogu Universumi tekke taga seisev määratu jõud, mida Euroopas nimetatakse Jumalaks, valib välja ühe väiksevõitu tähe ja selle ümber tiirleva keskmise planeedi ning sünnib sellel planeedil ühe agressiivse imetajaliigi meessoost isendina, kellele pannakse nimeks Jeesus. Sellisel kujul esitatud jõululugu rabab lisaks oma brutaalsusele veel ebaloogilisusega. Ometi on võimalik see näiline umbsõlm üsna lihtsalt lahti raiuda.

Mul on hästi meeles praegu Pirita kloostris oma vanaduspäevi veetva preestri Vello Salo rohkem kui paarikümne aasta tagune loeng, kus ta nentis, et usumaailmas tuleb leppida, et kõike seletada ei saa. Samas ta väitis, et  loogiliselt seletamatu ei tähenda religioossele inimesel mitte mõistusevastast, vaid sageli mõistuseülest. Kuna olen omaks võtnud kristluse, siis vähemalt minu jaoks raamistab mõistuseülene jõululugu kogu inimkonna lugu ja maailma mõtestamisel ei pea minu interpreteeringud olema enam rangelt loogilised. Selle asemel olen eelistanud piltlikkust, metafoore ning ka fantaasiat. Nii olen näiteks Kaini ja Abeli vennatapmise lugu vaadelnud ikka meie esivanema ja neandertallase loona, kus meie esivanem oma vennasliigi väljasuremise põhjustas.

Jõululooga, mis räägib Jumala inimeseks saamisest, käib tihedalt kokku inimkonna vaimsemaks saamise lugu ja nii olen ikka ja jälle püüdnud mõelda inimese eellaste religioosse tunnetuse tekkele. Hispaanias Atapuerca orus asuvas suures karstikoopas on paleontoloogid kaevamas käinud juba mitukümmend aastat. 2013. aastal on sealt välja kaevatud 1,4 miljonit aastat vana 2,5 cm pikk kivikild, mida on suure tõenäosusega kasutatud noana, ja mis on üks vanimaid tõendeid inimese eellaste asustusest Euroopas.

Mäletan, kuidas teade 1,4 miljoni aasta vanusest esivanema noast tekitas minus mitmeid spekulatiivseid küsimusi selle omaniku usu kohta. Kas Atapuerca koobastes elanud ürginimesi, keda loodusteadustes tuntakse püstiste inimestena (homo erectus), oli juba puudutanud Jumala hingus? Kas nad tunnetasid, et maailmas on olemas midagi kõrgemat, ja ka püüdsid sellele omal kombel reageerida? Ja ehkki olen neile nende küsimuste vastusena pidanud Sokratese kombel tõdema: «Ma tean, et ma midagi ei tea.» on minu jaoks jõulude sidumine inimese evolutsiooniga iseenesest loomulik ja väärtuslik.    

Jõululoos tõstatub tahes-tahtmata ka küsimus imest. Tunnistan, et suhtumine imedesse on minus alati kahetisi tundeid tekitanud ja võib-olla kõige lähedasemaks on mulle jäänud teoloog Paul Tillichi (1886–1965) määratlus: «Tõeline ime on eelkõige sündmus, mis on hämmastav, ebaharilik ja vapustav, kuid mis pole vastuolus reaalsuse ratsionaalse struktuuriga.» Kindlasti aga olen suhtunud paraja skepsisega imedesse, millega käib kaasas suur tähelepanu ja meedia-show. Meenub, et imede tegemisest rahvahulkadele mõju avaldamiseks keeldus ka Jee­sus (Matteuse evangeelium 12:38–39 ja 16:1–4). 

Ime ja imestamise rolli ja võimalusi, meie maailmataju rikastamiseks on mõjukalt kirjeldanud Jaan Kaplinski oma  «Eesti mõtteloo» sarjas ilmunud raamatus «Kõik on ime».
Ehkki ühelt poolt on selle raamatu pealkiri tsitaat Marie Underi luuletusest, on Kap­linski pannud ette samal viisil tõlkida ka Albert Schweitzeri (1875–1965) tuntud väljendit «aukartus elu ees». Kaplinski käsitluse kohaselt tuleks aukartust eesti mõtteviisis mõista eelkõige imelisuse tajumisena.

Mulle tundub, et selline imestamisvalmidus lubab meil mõista maailma sügavamalt, hoolivamalt ja avatumalt. Õige sageli võib lugeda ka evangeeliumides, kuidas inimesed üht või teist asja imeks panid. Ehk on tõesti nii, et maailmas ikka ja jälle imestamiseks põhjust leidev usuinimene ei klammerdu talle valmiskujul esitatud väidete külge, vaid on alati valmis Jumala maailma rikkusega avatult ja teisi arvestavalt toimetama. Usun, et ka sellisel ime ja imestamise käsitlusel on jõulusõnumi tõlgendustes oma koht.

Mõned kuud tagasi kulmineerus paljudes kirikutes reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamine. Reformatsiooni pärandiks on ka laialdane koolihariduse nõue ja tõdemus, et iga inimene peaks suutma ise piiblit lugeda, seda mõistma ja loetu üle mõtisklema.  Mulle näib, et traditsioonilise jõulusõnumi kõrval võiks reformatsiooni sõnum julgustada otsima jõulusõnumist ka isiklikku tõlgendust.  Usun, et sealt võib leida nii imelisust kui intellektuaalsust, südamlikkust ja huumorit ning samuti vabadust ja armastust.