Kolm vabandust

Minu esimene täisaasta riigikogus hakkab läbi saama ning aeg kokkuvõteteks. Tänases blogipostituses mõtlesin välja tuua kolm asja, mida ma pärast kõhklusi olen toetanud ja mida toetan ka praegu, kuid mis on ikkagi hinge kriipima jäänud. Kõik need kolm otsust on olnud kompromissid ja tahan vabandada inimeste ees, keda need asjad negatiivselt puudutavad. Ma ei kavatse oma otsuste eest peitu pugeda, kus ma olen nupule vajutanud, pole ma seda teinud meelesegaduses, vaid teadlikult. Ning valija saab pisut rohkem kui aasta pärast anda hinnangu.

Niisiis kolm asja:

1.     Rail Baltic

Ma ei tunne isiklikult Kaido Kama, kuid enam-vähem kõik, mis olen sellest mehest kuulnud, on pannud temast lugu pidama. Oma hiljutises artiklis „Tahame oma riiki tagasi“ ta mainis, et Rail Baltic on üks neid teemasid, millele tulevastel valmistel kandideerijad peaks vastama. 

Olen umbes pool aastata tagasi sellel teemal kirjutanud:

http://toomasjyrgenstein.blogspot.com.ee/2017/05/rail-baltic-otsustamise-koht.html

Põhiosas pole mul seisukohad muutunud ei ole, mõned mõtted vahepealsest ajast siiski:  

Olen hakanud mõtlema, et kui Rail Baltic on hinnalt kallis ja väidetavalt Eesti poolitab, kas teeb seda ka Tallinn-Tartu neljarealine maantee. Näiteks vahepeal ilmnes, et Kose-Ardu umbes 13 kilomeetrise lõigu hinnaks kujuneb pisut üle 50 miljoni. Trass ei lange vana teetrassiga kokku, muldkeha peaaegu poole laiem kui raudteel, aiad piiravad loomade liikumist. Samas ma ei kujuta ette, et ma Tallinn-Tartu maantee vastu oleks.  

Olen üha enam hakanud tunnetama teiste transpordiliikide lobitööd – alguses ei saanud ma sellest aru. Neljasilmavestlustes on mõned vanad tuttavad teadlikku vastutöötamist ka maininud. Loomulikult ei puudu lobitöö ka RB tuleku pooldajatelt, lihtsalt olen hakanud kildkondlikke huvisid paremini tajuma. Ja tegelikult see on väga häiriv, et Eestis on palju neid, kes tahavad rikastuda RB ehitamisega, mitte seda kasutades.  

Samas on poolt argumente minu jaoks ikkagi juurde tulnud:  üha selgemalt räägitakse soome tunnelist, samuti Peterburi suuna arendamisest, puuetega inimestele (ratastooliinimestele) on Euroopasse sõiduks kiirrong ülekaalukalt kõige sobivam ja ikkagi autoõnnetuste arv ja kaotatud inimelud meie teedel. Vabandan oma teisiti arvavate sõprade ees, kuid arvan, et RBst on Eestil rohkem võita kui kaotada.

2.        Tulumaks

Olgu öeldud, et pean uuest aastast algavat tulumaksustamist sammuks edasi. Ideaalis pooldan ise klassikalist astmelist tulumaksu (või siis tulumaksuvabastus 500 EURni ning üldise tulumaksumäära tõstmist), kuid kompromissid poliitikas on paratamatud. Mul on hea meel, et üle 80% inimestest uuest seadusest võidavad. Näiteks suurele enamikule õpetajatest toob see koos palgatõusuga arvestatava lisasissetuleku.

Kirjutasin mõni aeg tagasi facebookis mõtte, et võib-olla pole maksusüsteemi ülim lihtsus alati voorus. Näiteks pedagoogilises mõttes, kui inimene oma tuludesse süvenema ei pea, kaotab ta kiiremini koolis õpitud majandusliku kirjaoskuse alged. Ning kosmoseteadus uus maksustamise viis siiski ei ole.  

Eelkõige tahan siin vabandada üle keskmist palka saavate töötavate pensionäride ees. Töötava pensionäri puhul kehtis seni täiendav tulumaksuvabastus ja see lõppes. Kokkuvõttes ma arvangi, et nii ongi õiglasem, kuid siin võinuks olla üleminekuaeg vms.

3.       Erivajadustega lapsed

Möönan, et erivajadusega lapsi puudutav PGSi  (põhikooli - ja gümnaasiumiseaduse) muutmine oli üks kõige raskemaid ja pikemalt menetletud  eelnõusid, millega olen kultuurikomisjonis töötanud (see pole veel vastu võetud, järgmisel nädala on teine lugemine). Panen taustaks  Centari uuringu lingi http://www.centar.ee/uus/wp-content/uploads/2017/01/P%C3%B5hiraport-final.pdf , mis annab teemast päris hea ülevaate. Samas tunnistan, et ehkki kohtusin eelnõu menetlemise käigus mitmete erivajadusega lastega tegelevate õpetajate ja koolijuhtidega, siis tundsin sageli, et lahenduste leidmiseks mul mõistust nappis.

Räägin veelkord, kuidas mina asjast aru saan. Kaasava haridusega alustati 2010 ning täna on erituge vajavad õpilased meie koolides. Nendega tegelemine ei ole alati sujuv, õpetajatele puuduvad sageli teadmised erivajadustega lastega tegelemiseks,  tugispetsialiste ei jätku või pole raha neid palgata jne,  mitmeid probleeme on sõnastanud näiteks Eesti Õpetajate Liit. Mulle tundub, et antud eelnõuga me kindlasti ei lahenda erivajadustega laste õpetamise probleeme, kuid loome aluse mõne asja leevendamiseks. Siin on pikk tee veel minna ning teemaga tuleb kindlasti edasi tegeleda.      

Minu jaoks komplitseeris olukorda veel asjaolu, et Eesti Õpetajate Liit oli eelnõule vastu, Eesti Haridustöötajate Liit pooldas. Ühesõnaga, tahan siin vabandada õpetajate ees, keda eelnõu ei rahulda.