Saturday, December 29, 2018

Kolm esimest lubadust valimisteks

Minu esindusnägu lähenevatel Riigikogu valimistel  

Valimised terendavad juba paari kuu pärast ning enamikku kandidaatidest vaevab muu hulgas ka küsimus, kuivõrd suudab ta oma isiku, isiklikud ideed ja tugevused koduerakonda toetama panna. Jõulude ajal tuligi mulle pähe kolm teemat ja nendega seotult mõtlesin välja kolm esmast valimislubadust, milles end enam-vähem koduselt tunnen ja mis on vähemalt minu hinnangul SDE ideede ja väärtustega heas kooskõlas. Esimene on üsna konkreetne, teine üht kindlat valdkonda puudutav ja kolmas üldine.
Kõigepealt ma arvan, et Riigikokku on jätkuvalt vaja inimesi, kes lähiminevikus on reaalselt tajunud, mis koolis ja klassis igapäevaselt toimub. Ta võiks olla sõbrasuhetes tänaste ja paarkümmend aastat tagasi kooli lõpetanud õpilastega ning on valmis igal hetkel taas õpetajana klassi ette astuma. Selliselt platvormilt on lihtsam hakata lahendama kooli tulevikku puudutavaid küsimusi. Minu jaoks on kooli probleemidest üheks olulisemaks õpetajate järelkasv, sest kui sellel alal midagi ei muutu, on 5-6 aasta pärast juba halvasti – lihtsalt paljudes kohtades pole kedagi klassi ette saata. Palk on vaid üks komponent, usun, et kui suudame viimasel ajal toimunud aastase 100 eurose palgatõusu sammu pisut pikendada ning garanteerida, et alampalgale lisaks ette nähtud 20% õpetajate töötasust jõuab tõepoolest kooli, on palgaga päris hästi. Raskem küsimus on stereotüüpide muutmine, noort õpetajat toetav koolikorraldus, mõistlik töökoormus jne. Ning noorte õpetajate soosimine peab kindlasti kaasas käima vanema põlve õpetajate tunnustamisega, kes on Eesti kooli hoidnud üsna kitsastes oludes. Usun, et õpetaja ameti populaarsemaks muutmine on üks konkreetne ülesanne, mille lahendamisele suudan Riigikogus kaasa aidata.
Teiseks nimetan avatud ja dialoogilise religiooni nähtavaks tegemist. Tunnistan, et tõuke selliseks lubaduseks sain portaali Objektiiv hiljutisest saatest, kus Varro Vooglaid kinnitas, et sotse ja eriti minusugust ei tohiks üleüldse kirikus armulauale lubada (https://www.youtube.com/watch?v=WqzznWP-Hd4 , vaadata alates 40.30 umbes üks minut) – eks ma pean Varro Vooglaiu ja teise saatejuhi Markus Järvi eest kindlasti mõne palve lugema, nad on pühendunud inimesed, kuid minu tee on teine. Seoses kooseluseaduse ja ka ränderaamistiku aruteludega on religioossed argumendid üsna jõuliselt sisenenud ühiskonna üldisesse debatti. Tahangi seista selle eest, et ühiskonnas oleks enam nähtav religioon, mida esindavad näiteks Annika Laats, Ain Riistan,  Anne Kull, Roland Karo, Marju Lepajõe, Mart Salumäe, Johann-Christin Põder, Triin Käpp jpt ning minu arvates ka Vello Salo, Kalle Kasemaa ja Toomas Paul. Kindlasti ei ole loetletud inimesed usuküsimustes kõiges ühel meelel. Kuid minu kogemuse kohaselt esindavad nad religiooni, mis on avatud ja kriitiline, humoorikas ja naeratav, kindel, kuid halastav, tolerantne, õppiv ja mitmekesine. Tean ka seda, et ainult avatud ja dialoogiline religioon tagab selle, et noorem põlvkond ei astuks usust lihtsalt mööda. Eestis ei ole riigikirikut, kuid Riigikogus oleks mul võimalik avatud religioossuse võlu ja valu laiemalt tutvustada.
Kolmandaks püüan seista selle eest, et inimestega ei manipuleeritaks. Tean, et inimloomus on nõrk ning hüüded „Lööge ta risti!“ tekivad kergesti, olen kunagi ka ise selliste hüüdjate hulgas olnud. Hiljuti nägin üsna lähedalt, kuidas on inimeste teadmatust kasutades manipuleeriti nendega debatis ränderaamistiku üle. Ma saan aru, et ühiskonnas on olemas tundlikud teemad (olgu lisaks ränderaamistikule nimetatud näiteks metsaraidega seotud teemad, Rail Baltic, kooseluseadus jne), kuid debattides on alati võimalik destruktiivseid äärmuseid vältida. Usun, et mul pisut annet paljusid teravaid teemasid pisut rahulikuma debati poole suunata, seda nii oma fb seinal, Riigikogus kui ka tänaval.   
Lisasin lõppu meenutuseks eelmiste valimiste reklaami.
       

Thursday, December 20, 2018

Aeg annab arutust


Tõstsin oma viimase ränderaamistiku teemal kirjutatud artikli ka blogisse. Ma pole kindel, kui oluliseks see teema valimiste eel jääb, ÜROs oli hääletus ära, 5 riiki olid vastu, 12 erapooletut ja 152 poolt. Kui vahepeal levitasid kompakti vastased kindlas kõneviisis infot, et näiteks Belgia ja Taani raamistikku ei toeta, siis ometi need riigid seda tegid. Hea Veiko Spolitis lahkas Läti probleeme (EPL: Lätis kukutasid rändeleppe Nõukogude kolonialistid) ja ei välista, et mingil hetkel Läti raamistikuga siiski ühineb: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/veiko-spolitis-latis-kukutasid-randeleppe-noukogude-kolonialistid?id=84801613

Tunnistan, et viimaste nädalate poliitilised sündmused on olnud üsna vihased ning mulle väga meeldis SDE reklaamklipp, mis kontrastiks oli helge, avatud ning rõõmus. Kui me sarnast helget meeleolu suudame jätkata, siis teeme valimistel oma tulemuse ära.  

https://www.youtube.com/watch?v=28e_P17DSqc

Ränderaamistik usulises puhastustules

Ilmunud Postimehe portaalis:
https://arvamus.postimees.ee/6480457/toomas-jurgenstein-randeraamistik-usulises-puhastustules?fbclid=IwAR338Eo4c9YmG0fwfgMI-wjJVuA4LfQ25-5axEHQPsPKNTW_AZru6PZPTs4

Möödunud nädalal juhtisin Riigikogus koos Anneli Otiga palvushommikusööki. Teemaks oli paavst Franciscuse poolt Eestis öeldud mõte, et hea elu ja hästi elatud elu pole päris samad asjad. Hommikusöögile oli tulnud kõikide Riigikogu fraktsioonide liikmeid, erinevate kirikute ja koguduste vaimulikke, valdade aktiviste, kultuuriinimesi jne. Teemat aitasid lahti mõtestada baptisti pastor Meego Remmel  ja Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor Einike Pilli, huvikeskuse Kullo lapsed mängisid flööti, hommikusöögi jooksul kuulasime veel mitmeid meeldejäävaid sõnavõtte.
Paar päeva hiljem tekkis mul palvushommikusööki meenutades tugev paralleel arutlustega ränderaamistiku ümber. Hommikusöögil olid koos inimesed, kes said religioossest usust väga erinevalt aru. Mõned minusugused, kellele on ülimalt kristlik tegu kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmine, teisalt oli kohal inimesi, kellele evolutsiooni aktsepteerimine on patt, oli traditsioone ülimaks pidavaid õigeusklikke, utilitarismist lähtuvaid praktilisi inimesi jne. Ometi mahtusid need inimesed ühise laua taha ning aruteludes paavsti sõnade üle otsiti seda, mis ühendab. Mulle tuli mõte, et selline toimimine on väga sarnane aruteludega ÜRO ränderaamistiku üle. Ligi 200 väga erinevat riiki püüavad ÜROs rände probleemi lahendamiseks ja selle leevendamiseks ühendavaid seisukohti leida.
Võib-olla advendiaja tõttu tekkis mul auahne mõte ränderaamistiku üle otsustamiseks veel usulisi paralleele otsida. On ju paljud kirikud ja kiriklikud organisatsioonid, näiteks katoliku kirik, Kirikute Maailmanõukogu ja Luterlik Maailmaliit, toetanud ränderaamistikku ja kutsunud üles oma kirikuid olema ränderaamistiku selgitamisel lausa eestkõnelejateks. Luterlasena esitan järgnevalt oma arusaama ränderaamistikule lähenemiseks lähtudes eelkõige paralleelidest Piibli mõistmisega.
Hakates Piiblit lugema ilma ettevalmistuseta, võib tänapäeva inimene öelda, et selle raamatuga on midagi valesti, sest mõistusega on üsna võimatu aktsepteerida seitsmepäevasest maailmaloomisest, vastuolusid esimese ja teise loomisloo vahel, Eeva loomist mehe küljeluust jne, kõiki nimetatud lood asuvad  kohe Piibli alguses. Aga teoloogilist haridust natuke nuusutanule on ülihuvitav jälgida, kuidas põimuvad Piiblis eri aegadel kirjutatud tekstikihid, missugused väited on seotud ajastuga, kui tekst kirja pandi jne. Teoloogid ei võta tõsiselt neid, kes ilma ettevalmistuseta pühakirja teksti seletavad, kindlasti kehtib sama põhimõte ka rahvusvaheliste kompaktide puhul.

Ühtpidi hoiatab pühakiri ise oma sisu raskuse eest. „/../ kus on raske aru saada mõnest asjast, mida õppimata ja kinnitamatud inimesed nagu muidki kirju väänavad iseeneste hukatuseks“ kirjutatakse 2. Peetruse kirjas (peatükk 3, salm 16). Teisalt räägitakse sarnaselt ka kiriku poolt, näiteks vaimulik Toomas Pauli leeriõpikus „Maise matka poolel teel“, kus ta hoiatab religiooni lihtsustajate eest, öeldes, et „need sarnanevad inimestega, kellel pole muud kui vana binokkel ja sellega taevast vaadeldes püüab parandada astronoomide tööd.“ (lk 24). Küll aga julgustavad kirikud pühakirja mõistmiseks lugema selle kohta kirjutatud raamatuid ja artikleid ning ka piibli tähenduse üle arutama. 
Ma pole kindel, kas selline kodutöö on ränderaamistiku üle seisukoha võtjatel alati tehtud.
Ilmselt ei piisa ränderaamistiku kohta otsuse tegemiseks ainult selle teksti lugemisest, vaid vajalik on pisutki lugeda ÜRO toimimisest, missuguste ÜRO algatustega on Eesti seni ühinenud jne.  Ning igal juhul on vajalik tähele panna ka asjatundjate artikleid ja sõnavõtte antud teemal, olgu seisukoha avaldajaks siis professor Lauri Mälksoo, mitmekordse peaminister Mart Laar, pikaajalise diplomaat Paul Teesalu, ÜRO toimimist hästi tundev Marina Kaljurand, väga pikaajaline poliitik kaitseminister Jüri Luik,  Europarlamendi kogemusega Urmas Paet jt.

Võttes ränderaamistiku mõistmiseks eeskuju usuliste tekstide tõlgendamisest olen leidnud, et olulisi otsustamise kohti on seal eelkõige kaks. Esiteks, kas ränderaamistik kohustab meid tegema midagi niisugust, mida me ei taha või milleks me valmis ei ole? Selles küsimuses on minu jaoks kõige autoriteetsem õiguskantsler Ülle Madise selge seisukoht, et ÜRO ränderaamistik ei ole meile siduv ja oma migratsioonipoliitika kujundame me ise.

Teiseks jääb küsimus, kas me tahame olla laua taga, kui migratsiooniga seotud probleeme ÜRO tasandil arutatakse? Suurem osa diplomaatidest ja välispoliitika ekspertidest on siin vastanud jaatavalt või mööndustega jaatavalt, ka terve mõistus ütleb, et halb kontakt on alati parem sellest kui kontakti ei ole. Siiski mõistan ka neid inimesi, kelle arvates on ränderaamistiku arutelu näol tegemist üsna viljatu jututoaga, kuhu pole mõtet aega ja energiat panustada. Üsna mõistmatu olen aga nende jõudude suhtes, kelle kinnitusel on juba ühise laua taha rännet arutama minemine riigi jaoks katastroof.




Tuesday, December 11, 2018

Eksiva erakonna eelistused!


Arutlused paar nädalat tagasi Riigikogu eest toimunud ränderaamistiku vastase meeleavalduse üle ei ole küll veel päriselt vaibunud, kuid ma teen omapoolse kokkuvõtte. Ehkki üritust filmiti mitme kaameraga ja sündmused on fikseeritud,  jätkus sündmuste tõlgendamist ja üldistamist pikaks ajaks.  Aeg-ajalt võib selleteemalisi artikleid lugedes leida viiteid, et seal sisaldub viimaks tõeline selgitus sündmuse kohta st paljud eelnevad artiklid on olnud kallutatud ehk ekslikud. Viimane seisukoht tekitaski idee, et huvitav oleks vaadata konfliktis peamiselt osalenud erakondi eksimatuse – ekslikkuse skaalal. Ütlen ette, et suur osa minu jutust on kirjutatud kerge irooniaga.

Alustan sellest, et mulle meeldib olla eksiva erakonna liige ja sotsid kahtlemata seda on. Viimasel ajal oleme palju eksinud, näiteks oli liig nõudmine justiitsminister Urmas Reinsalu tagandada, ränderaamistiku vajalikkuse selgitamine ühiskonnale pole siiani piisav jne. Filosoofilise alusena oleme eksimise teemal suuresti nõus kirikuisa Aurelius Augustinuse (354 - 430) hinnanguga, et inimlik on eksida, kuid kuratlik kõrkus tõttu eksitusse jääda.

Mulle tundub, et EKRE juhid näevad end pigem eksimatutena. Nii parandavad nad ka oma liikmeid, kui nende seisukohad liialt lumehelbekeste sarnaseks on osutunud. Näiteks EKRE kristlaste ühenduse kirjas meeleavalduse kohta („EKRE kristlaste ühendus kutsub üles nägema Toompeal toimunu tegelikku tausta“ Uued Uudised 30.11.2018) iseloomustati Indrek Tarandile kaamerasilma poolt fikseeritud jalalöögi andnud meest kaastundlikult, „õnnetu Eesti meest, kes enesevalitsuse kaotas“ ja „Eestit armastav kodanik“. EKRE aseesimees Henn Põlluaas parandab otsustavalt selle nõrkushetke: „Aga kust me teame, äkki oli jalahoop tagumikku provokatsiooni osa?“ („Mis toimus tegelikult rändepakti vastasel meeleavaldusel“ Postimees 06.12.2018). Samas artiklis parandab Põlluaas ka politseid, kes tunnistas Tarandi kaineks, veel enam, parandab ka arste, tuletades meelde 2009. aasta Indrek Tarandi ja Kadri Simsoni mikrofoni tüli, pärast mida arstid kinnitasid, et Tarand oli kaine.

Põlluaas on samas artiklis kindel, et ei eksi, kui ta toob välja olematu seose Aitab Valikust Poliitikast ja sotside vahel ning levitab teadet, et selle liikumise korraldatud meeleavaldusele oli tulnud kaks noort inimest, kes rullisid korraks lahti plakati „Ansip ja Savisaar võlla!“. Korraldajad palusid selle plakati kohe kõrvaldada, mida ka tehti. Põlluaas näeb siin eksimatut analoogiat Toompeal kantud võllapuude ja inimesi mõnitavate plakatitega, mille kohta Mart Helme sõnas, et see on rahvakunst.

Peatun järgnevalt religioossel teemal, Jevgeni Ossinovski pöördumist Eesti Kirikute Nõukogu poole pidas Henn Põlluaas eksimatult silmakirjalikuks ning tõi tõestuseks väite, kuidas sotsid kaitsesid ERMis Neitsi Maarja jalgadega tagumist. Mulle meenus, et kirjutasin tõesti sellel teemal isikliku arvamuse (Ma oleks ERMi Neitsi Maarja kujutise hukkamõistmisel ettevaatlik, Postimees 03.10 2016), kuid ilmselt eksisin, lootes, et EKRE aseesimees on nende argumentidega tutvunud. Vast ainuke koht, kus EKRE on tõeliselt eksinud oli Eesti hümni kaitseks välja saadetu trükis, kus eksiti nii hümni autori nime kui pealkirja kirjutamises.

Sotside teadmatust ja ekslikkust religioossetes asjades väljendab näiteks ka see, et me tõesti ei tegele teemaga, kuidas suhtub Jumal kellegi jalaga löömisse. Tõsi, olen kuulnud, et mõned meist on kasutanud kirikuringkondadeski levinud kujundlikku ütlust, et jalaga lööja jalg kasvab hauast välja. Mul on tõsiselt hea meel, et Peeter Espak on oma teadmisi sellel teemal jaganud (Jumalal on täiesti ükskõik sellest, kes keda jalaga tagumikku lõi, EPL 05.12.2018) ning nimetatud problemaatika laiema uurimise jätavadki sotsid hea meelega Peeter Espakile ning tema Ühiskonnauuringute Instituudile.

Küll aga pöördus SDE juht Jevgeni Ossinovski tõepoolest palvega Eesti Kirikute Nõukogu poole rääkida täna eestimaalastes erimeelsusi tekitavast ränderaamistikust ka usulise armastuse universaalses keeles. On ju palju kirikud ja kiriklikud organisatsioonid, näiteks Luterlik Maailmaliit, kutsunud üles oma kirikuid olema ränderaamistiku toetamisel ja selgitamisel lausa eestkõnelejateks. Mul ongi hea meel, et peapiiskop Urmas Viilma on seda teemat rahulikult juba käsitlenud (Üle piiri minna on lihtne, piiri pidada aga väga keeruline ERR 05.12.2018).  

Kokkuvõttes olen väga rahul, et olen eksiva erakonna liige. Oma ekslikkust tunnistav erakond ei kaldu äärmustesse, võtab oma väärtuseid tõsiselt ning on kirglik ka keskteel olevat seisukohtade kaitsmisel.    

Wednesday, December 5, 2018

Hirmude võitmisest


Ilmunud Tartu Postimehes:
https://tartu.postimees.ee/6468582/toomas-jurgenstein-hirmu-voitmine-vabastab?fbclid=IwAR3USwOkSuQe_YKnGZ0WT1KYZegUISDBq7ziGqRrjqLTGWT8hHt0_jXz140

28. novembri esimeses stuudios kinnitas EKRE juht Mart Helme, et EKRE korraldatud miitingul toimunud rüseluses oli süüdi vaid Indrek Tarand ja reeturite võllapuu on igati sobilik rahvakunst. Selline seisukoht sundis oma vaatenurga antud sündmusest kirja panema.

Panen ka pildi, kus järgnevalt kirjeldatud plakatid peal on.



Vaatan fotot, kus on näha kaht EKRE esmaspäevasel miitingul osalejat. Üks neist kannab plakatit, millel on president  Kersti Kaljulaidu kujutatud moslemi mehena, seal on ka kiri: „EESTI RAHVA REETUR NR 1“, lisaks vabamüürlikud ja islami sümbolid. Teisel on käes korraliku puusepa oskusega tehtud võllapuu, mille küljes on selgitav silt „REETURITE VÕLLAPUU“ ja sinna on üles riputatud mikser. Nägin neid plakateid ka reaalelus üsna lähedalt, otse Eesti Vabariigi Riigikogu ees. Miitingu korraldajad kirjeldatud plakateid ei keelanud.

Sotsiaalmeedias on levitud fotot meeleavalduselt Aitab Valelikust Poliitikast. Meeleavaldus toimus Tartus, ise ma seal ei olnud. Seal on taust teine ja plakat valetab. Esiteks ei ole pildil olevas tekstis viidatud seost Aitab Valelikust Poliitikast ja Harta 12 vahel. Teiseks, pildil olev plakat oli meeleavaldusel väga lühikest aega, kuna see paluti kohe kõrvaldada, mida ka tehti.





Olin kaks päeva enne EKRE miitingut kirjutanud kümme käsku riigikogulastele, kes hakkavad ÜRO ränderaamistikku arutama (ilmus ka EPLi portaalis 26.11.2018 kell 8.58). Kümnendaks käsuks olin kirjutanud: „Kui Sa tunned, et suudad rahulikuks jääda, siis mine esmaspäeval kindlasti meeleavaldajate juurde ja suhtle nendega!“

Tekst täielikult: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgenstein-riigikogu-istungi-eel-sa-ei-tohi-seoses-randelepinguga-kedagi-hirmutada-ega-kutsuda-ules-vagivallale?id=84554599

Tagantjärele oli mul väga hea meel, et  rahvaga olid suhtlema tulnud paljud riigikogu sotside fraktsiooni liikmed ja ministrid, viibisin seal ka ise. Saan inimeste segadusest ja kartustest aru ning nii mõnigi jutt protestima tulnud mehe või naisega sobis, üle hulga aja kohtasin paari vana tuttavat, olin uhke kui nägin Sven Mikserit, Indrek Saart ja Hannes Hansot rahulikult selgitusi jagamas. Ma usun, et nende soliidsus ja argumendid mõjusid rohkem kui see esimesel pilgul välja paistis.
Aga miitingu edenedes köeti meeleolusid üles ning see, mis platsil toimus, oli kokkuvõttes väga kurb. Minult küsiti, et kuidas ma seda teoloogina selgitan. Ei osanud alguses midagi vastata, aga mingil hetkel mõistsin, et see on inimloomuse osa, mis nõuab kellegi risti löömist! Pühakirja tsiteerides: Nemad aga ajasid peale suure häälega nõudes, et Jeesus löödaks risti, ja nende kisa võttis võimust. (Luuka evangeelium 23:23).

Tulen nüüd palju kõneainet pakkunud Indrek Tarandi protesti juurde. Alustan kaugemalt, jõululaupäevast üle 25 aasta tagasi. Tudengina läksin ka mina tollel õhtul Raadi kalmistule, ettevaatlikult liikusin mööda ka küünlasäras Julius Kuperjanovi hauast. Aga samal õhtul oli ka neid tudengeid, kes läksid Kuperjanovi hauale julgelt ja otsekoheselt. Nad visati ülikoolist välja ja saadeti pikema jututa nõukogude sõjaväkke, Indrek Tarand nende seas. Kui nõukogude ajal oli kuulekuse üheks meetodiks hirm, siis lootustandvalt mõjusid teated, kui keegi oli siin või seal selle hirmu ületanud.

Hirm oli taotluslik ka esmaspäevasel miitingul. Oli selle külvamise viisiks siis erineval viisil Eestit armastavatest inimestest osade tembeldamine reeturiteks, võllapuuga vehkimine, agressiivsed loosungid jne. Aga Eestis on vaba maa ning vastutustundlik vabadus on hirmutamise vastu parim rohi. Samas möönan, et paljudele nõukogude ajast pärineva hirmu taagaga inimestel, ka minul,  on omajagu raske seda hirmu ületada. Siiski üritasin miitingul seda teha. Näiteks pärast üht sõimuvalingut, mis seondas rändeleppe reeturlusega ja otsis vastutajaid, tõstsin ka mina käe püsti, hüüdsin, et olen sots ja toetan ränderaamistikku. Mulle tundubki, et tänase pingelise olukorra leevendamise üheks võtmeküsimuseks on eneses vastutustundliku vabaduse ülesleidmine ja teistega jagamine.

Tunnistan, et minu tagasihoidlik avaldus tekitas intensiivse vabanemistunde. Natuke isegi religioosse ekstaasiga võrreldav.

Indrek Tarand tegigi seda, jagas miitingul kohaletulnutega ja järelkajana meedias vastutustundliku vabaduse sõnumit. Tema spontaanne sõnavõtt aitas paljud välja uimast, justkui olekski normaalne, et riigikogu ees annavad tooni labased plakatid ja võltsitud sõnum. Samas näitasid  järgnevad sündmused ka ülesköetud inimeste ettearvamatust ja tsiviliseeritud piiride haprust. Meil oli lapsepõlves poistekambas selge reegel, maaslamajat ei lööda. Sellest astusid üle ainult argpüksid, nagu olid kahtlemata ka jalalöökide andjad.

Meediast käis läbi uudis, et Varro Vooglaid kutsuti politseisse tunnistusi andma. Ka minu kutsus politsei välja, ehkki midagi erilist mul öelda ei olnud, kaamera fikseeris loo detailsemalt kui minu silm.

Olen miitingu korraldajate poolt kuulnud vabandusi, et Tarand oli purjus ja libises ise. Aga politsei kinnitas vastupidist, Tarand oli kaine, videodel on selgesti näha, kuidas ta pikali tõmmatakse jne. Mõtlesin mõneti üllatunult, et kuidas postmodernistlikku tõlgendamist põlastavad EKRE juhid on selgeid filmiklippe ise on postmodernistlikult tõlgendama asunud.

Siin olen muidugi omajagu nõutu, kui kangekaelselt seda valet levitatakse. Ülo Vooglaid on korüfee, kuid esitan tema fb postituse, kus ta süüdistab Indrekut purjusolemises. Postituses on veel teine viga, Läti parlament polnud veel ränderaamistiku üle hääletanud ning teiseks, kuidas ikkagi on võimalik, et ta erinevalt politsei tunnistusest kinnitab, et Tarand on purjus:

https://www.facebook.com/ylo.vooglaid/posts/1998892150197233?__tn__=K-R

Panin veel tähele asjaolu, et miitingul oli palju vanemaealiseid mehi. Siit minu kui pedagoogi palve: lapsed ja noored, rääkige rohkem oma isade ja vanaisadega ja hajutage nende hirme ja selgitage, kuidas nendega manipuleeritakse. Nad ei pea kartma massiimmigratsiooni, Eestis ei taha seda ükski erakond, kuid eelkõige üks erakond kasutab seda hirmutamiseks. Oma hirmud võitnud vaba Eesti on elamiseks ka homme parim paik maailmas. 


Sunday, December 2, 2018

Võimeka lapse kasvatamise käsiraamat


Ilmunud Postimehe AKs 01.12.2018

Professor Rein Taageperalt on tema mälestusteraamatute kiiluvees ilmunud laste kasvatamisele pühendatud „Võimestuskasvatus: kuidas lastest rõõmu tunda“ (edasi „Võimestuskasvatus“). Juba etteruttavalt võib öelda, et see on raamat, mis tunneb minevikku, analüüsib teravmeelselt olevikku ja on kindlasti kasutatav ja väärtuslik nii täna kui ka tulevikus.

Raamatut lugema asudes tekitas esimese küsimuse, kuid ka rõõmsa äratundmise, pealkiri. Äratundmine on seotud Rein Taageperalt mõne aasta taguse Postimehe artikliga, kus ta vastandas laste muretsemisele rõõmu: „Meie abikaasa Marega hoopis rõõmutsesime lapsi juurde. Üks laps oli huvitav. Kahega sai nalja kolm korda rohkem: kummagagi eraldi ja lisaks jälgides nende omavahelist tegevust. Miks siis mitte veel kolmandat juure rõõmutseda?“ („Lapsi juurde rõõmutseda“ Postimees 10.07. 2014). „Võimestuskasvatust“ lugedes saab ruttu selgeks, et lapse arengule nii oluline rõõmus ja optimistlik hoiak on seal kasutatud lugudes ja näidetes läbivalt esindatud.

Küsimuse tekitas seevastu mitte liiga sageli kasutatud  sõna võimestuskasvatus, kuid raamatu tagakaanel oli sellele vastus olemas: „Eestis levinud keelukasvatuse ja vabakasvatuse kõrvale pakun võimestuskasvatust. Mis see on? Lühidalt öeldes: ise jooksed, ise kukud, ise tõused, ise pühid end puhtaks. Ise teed ise vastutad. Ise sööd, ise aitad süüa teha. Saad sellest võimekustunde.“
Lugesin Rein Taagepera raamatu läbi ühe hooga. Enamikule kasvatuslikele näidetele, põhimõtetele ja hinnangutele jne kirjutaksin alla mitte ühe, vaid kahe käega alla. Pisut lähemalt peatuksin eelkõige viiel tähelepanekul.

Esiteks nimetaksin „Võimestuskasvatuses“ sisalduvat pikaaegset kogemust.  Jookseb ju raamatust läbi autori ja tema kadunud abikaasa Mare Taagepera umbes kaheksakümne aasta pikkune kogemus st raamat toob kokku mitmete põlvkondade tarkuse. Nii võib raamatust lugeda mälestusi, kuidas autorit nooruses kasvatati ning mõtestatakse tolleaegseid mälestusi. Peamiselt on siiski juttu Rein Taagepera oma laste kasvatamise kogemusest ning toodud näidete ja põhimõtetega on hea võimalus dialoogi astuda eelkõige tänastel 40-60 aastastel, kelle lapsepõlv ja nooruse keskkonnaga on ohtralt paralleele. Aga juttu on ka autori lastelaste põlvkonnast, emakeele hoidmisest võõrkeelses keskkonnas, nutisõltuvusest jne, teemad, mis kõnetavad igapäevaselt tänaseid nooremaid lapsevanemaid.

Ehkki paljud „Võimestuskasvatuse“ näited ja soovitused on seotud ajastuga, julgeksin arvata, et õpetlikkuse ja kasutatavuse poolest on need universaalsed. Iga laps hoolimata sünniaastast on õppinud kõndima, üritanud ise süüa ja süüa teha, jonninud, igavlenud, tundnud huvi seksuaalküsimuste vastu, kartnud surma jne. Usun, et Rein Taagepera tähelepanekutest on õppida iga ajastu lapsevanematel.    

Teiseks on meeldiv raamatut läbiv avatud, vigu tunnistav ja muutusi jaatav lähenemine. Näiteks tänagi aktuaalne teema nagu laste füüsiline karistamine, mille kohta autor nendib: „Keelukasvatuse harjumuse mõjul tarvitasime laksuandmist vahel ka oma lastega. Näiteks Jaaniga , kui ta veel teise eluaasta lõpul mähkmetesse tegi. Tagantjärele vaadates see asja paremaks ei teinud, pigem vastupidi. /../ Last ei tasu kehaliselt karistada ka siis, kui seadus seda lubab. Mind pandi lapsena nurka seisma. Kehaline oli seegi, selles mõttes, et väsitas – ja mõneti oli see häbiposti asetamine. Oma tuppa saatmine on mahedam ja tõhusam. Annab võimaluse järele mõelda.“ (lk 45)

Kolmandaks on hästi oluline, et raamatus vaadeldakse lapse arengut nii kodus kui koolis. Oluliseks märksõnaks on avastusõpe ja siin tuleb kummardus teha kadunud Mare Taageperale, kes seda õppeviisi Eestis tutvustas. Tsiteerin siin „Võimestuskasvatuses“ esile tõstetud Mare lauset: „Niipea kui õige vastus on antud, lõpeb asja arutamine ja lõpeb lapse mõtlemine.“ (lk 79). Mõtlemise õpetamine aga ongi kooli laiem eesmärk.

Neljandaks on oluline, et „Võimestuskasvatuses“ ei ole tabusid. Nii räägitakse rahulikult, kuidas lastele räägiti seksist ja surmast, alkoholist ja narkootikumidest jne. Lihtne näide Taageperade kodust: „Kui lapsed väikesed olid käisime teinekord kodus paljalt ringi, nii et meie kehalised erinevused olid näha. Kirjeldasime ka imikute sündimist.“ (lk 75) Avameelsus, avatud ja aus suhtumine kõikidesse laste probleemidesse ja küsimustesse on eelduseks, et need väärtused saavad olulisteks ka laste elus.

Viiendaks tahaksin rõhutada veel igal sammul „Võimestuskasvatuses“ ilmnevat hoolivust, mis minu hinnangul lihtsustab raamatu omaks võtmist erinevate põlvkondade poolt. Olgu liigutavaks näiteks siin luterliku ateisti  - nii on Rein Taagepera end nimetanud – õpetatud söögipalve lastele ja lastelastele:

„Peatu hetkeks enne sööki, mõtle neil' kel toitu vähe.
Ole tänulik ja valva, et ei rooga raisku lähe.“ (lk 46)     

Lõpetuseks tõdeksin lihtsalt, et tegemist on huvitava, praktilise ja mitmekülgse teosega, mida on hea lugeda: kellel lapsed suured, möödunu meenutuseks ja mõtestamiseks, kellel väikesed, õppimiseks ja avastamiseks. Raamatu on avaldanud kirjastus Atlex, toimetanud Kaile Kabun ja Nele Otto, kujundanud Alar Kitsnik. Rein Taagepera ise on pidanud oluliseks Hille Kõrgesaare rolli, kes ärgitas teda laste kasvatamisse puutuvad mõtted raamatuks kirjutama.


Thursday, November 22, 2018

Nukrad asjad




Tõstan blogisse oma eilse Õhtulehe artikli. Panen algusse üleskutse, mille tegi Joonas Kiik. Jah, ma olin artiklit kirjutades kuri, kuid tänaseks on see asendunud nukrusega.  Eks näis, mis esmaspäeval saab.    

13 tundi · 
EESTI RÄNDEVABAKS: igale õigele eestlasele on tänaseks päevselge, et rändlind ei sobi meie rahvuslinnuks. Pimedal okupatsiooniajal vägisi selleks kuulutatud kodutu kosmopoliit ja sarireetur suitsupääsuke tuleb jalamaid välja vahetada. Vajame oma rahvuse ja riikluse säilimiseks konservatiivset, igavesti paikset sümbolit!
Marti, Helir-Valdor ja Henn ootavad teid reede hommikul kell pool kuus Zooloogiamuuseumi ette meelt avaldama.

Vormi algus
Vormi lõpp











EKRE ja nüüd ka Isamaa ootavad Eestisse migrante?

Teoloogina poliitikas toimetades olen ikka imestanud, kuidas selles vallas peaaegu mitte millestki võib sageli midagi päris suurt tekkida. Näiteks toimus nii tänaseni lahenduseta ÜRO ränderaamistikuga seotud otsustega.
Arvasin pikalt, et Eestis on ainult üks erakond, kes ootab siia pikisilmi selliseid migrante, kellega käiks kaasas pahandused. Siis saaks nendega võitlemiseks oma salkadele mõne uhke skandinaavia jumala nime anda ning paljastada sisserännanute eeldatavaid kurje kavatsusi. Nimetatud retoorikat on vastav erakond kasutanud mitu aastat, kuid keda eriti ei ole, on probleemsed sisserändajad. Ka algselt ühiskonnas migrantide teema käsitlemisel tekkinud hirm on viimasel aastal hakanud asenduma ükskõiksusega. See tekitas migrante ootavas erakonnas rahulolematust ning valimiste lähenedes hakati hirmutamiseks otsima uusi võimalusi.     
Mingil hetkel tajus see erakond, et hirmu saab üles kloppida ka migrantidega, keda pole. Sobivaks teemaks leiti ÜRO ränderaamistik, mis Eesti tänast olukorda praktiliselt ei puuduta. Küll aga on minu silmis kurb, et probleemsete migrantide ootusega ühines ka vana ja auväärne erakond, kellega käis minevikus kaasas soov maailma asjades kaasa rääkida, mis tänaseks tundub olevat kadumas.  
Vahemärkusena mainin, et ka seoses ränderaamistiku temaatikaga külvatud hirm on kaval ja jõuline, kuid sageli kontrollimatu meetod poliitikas. Filosoofidest on hirmu ühiskonnas käsitlenud meeldejäävalt näiteks Thomas Hobbes (1588 - 1679). Hobbesi arvates viivad inimeste soovid oma tahtmisi täita tahes-tahtmata konfliktideni ning sõdadeni. Seda saab ära hoida aga tugev riigivõim, mis hoiaks inimesi hirmu all, et nad seaduseid ja lepinguid täidaksid. On huvitav märkida, et ränderaamistiku vastu seisjad eelistavad migratsiooniküsimuses vähem kokkuleppeid, mis Hobbes-i järgi tähendab suuremaid hirme ja kõikide võitlust kõikide vastu.
ÜRO ränderaamistikust on kõneldud palju, lisan siia oma lihtsa seletuse. Maailm on  hakanud liikuma, erinevatel hinnangutel rändab tänasel päeval üle 250 miljoni inimese. Põhjused võivad olla erinevad, näiteks seotud õppimise või tööga, ränne võib olla legaalne või illegaalne jne. ÜROs on liigutud selle poole, et rände teemaga riikidevaheliselt tegelemiseks, näiteks illegaalsete rändajate tagasisaatmiseks ja rände põhjuste vähendamiseks, oleks olemas platvorm. On valminud dokument, mis ei ole kindlasti ideaalne, kuid ei riiva ka ühegi riigi õigust oma migratsioonipoliitika ise kujundada. Eesti Vabariigi õiguskantsleri hinnangul pole ränderaamistik riikidele õiguslikult siduv.
Tahaksin siin välja tuua veel ühe kõneka detaili. ÜROsse kuulub peaaegu 200 riiki ja loomulikult on nende vahel ühisosa leidmine raske.  Kui ränderaamistiku dokumenti lugeda, siis väga paljuski on see taandatav enam-vähem kõikides maailma suuremates religioonides esinevale põhimõttele käitu nii nagu sa tahad, et teised sinuga käituksid ehk siis ära tee seda, mida sa ei taha, et teised sulle teeksid. Ränderaamistikule on toetust avaldanud ka Kirikute Maailmanõukogu ja Luterlik Maailmaliit. On tähelepanuväärne, et muidu konservatiivsust ja traditsioone pooldavad erakonnad on ränderaamistikku eitades religiooni peasuunast eemaldunud.
Tegin paar päeva tagasi Facebook-is järgmise postitus: „Religioonihuvilisena ma nägin, kuidas Eestis liikus autoriteet usuküsimustes teoloogide ja usundiloolaste juurest esoteerikamaailma. Meditsiinis ma jälgin, kuidas arstid peavad võitlust, et tõenduspõhine meditsiin soolapuhumisega ei asenduks. Viimase nädala jooksul ma kogesin, kuidas välispoliitika kistakse asjatundjate käest ära. Aga Eesti on elamiseks endiselt kohutavalt vahva paik!“
Kindlasti on Eesti elamiseks veel vahvam koht, kui välispoliitikat tehakse ilma lühiajalisi sisepoliitilisi punktivõite taotlevate populistideta.


Wednesday, November 14, 2018

Tootsi taskutest


Hea eesistuja, head kolleegid!

Kõigepealt möönan, et tänane eelnõu on natuke nukker. Koolis teevad rõõmu õppimine, koos avastamine, huvitegevus, üritused – vajadus kedagi läbi otsida või tema kappi vaadata teeb kurvaks.  

Lähen edasi sellega, et tsiteerida klassikut, seekord Oskar Lutsu „Kevadet“:
„Toots, mis Sa seal teed?“
„Ei midagi.“
„Kui inimene midagi ei tee, istub ta vagusi koha peal. Mis Sul seal põues on?“
„Ei midagi“
/../
„Mis Sa arvad, mis sinuga nüüd teen?“
Toots naeratab kurvalt ja vaatab nurga poole.
„Vale kõik. Nurka ma sind täna ei pane. Sa jääd täna hoopis ilma trahvita. Luba mulle, et sa täna enam ühtegi koerustükki ei tee, ja sinuga ei sünni midagi. Kas lubad?“
„Jah.“
„Väga hea. Siiski, et need asjakesed, mis Sul taskus on, sind kurjale teele ei ahvatleks, tule lao need siia, minu laua peale välja. Tule, tule!“
„Ma ei taha, teised näevad.“
„Ah soo. Noh, jäägu see ainult meie kahe teada, mis sinu taskutes peitub. Mine, lao asjad minu tuppa laua peale. /../“

Õpetaja Laur lahendab siin parimal viisil probleemi, mille lahendustele peaks kaasa aitama ka tänane eelnõu. Pangem tähele, esemed, mis võivad segada õppetööd ja olla ohtlikud, võtab kooliõpetaja hoiule, ta ei tee seda teiste õpilaste nähes, veelgi enam – tema autoriteet on nii suur, et Toots laob asjad üksinda olles kooliõpetaja lauale. Ja need ei olnud süütud asjad, tsiteerin edasi: 

„/../ et Visak läbi võtmeaugu kooliõpetaja tuppa vahtima kippus, missugused asjad nimelt Toots kooli ühes oli toonud. /../ Et olnud seal kaks või kolm indiaanlase raamatut, mitu kivi, paar viili, rauatükke, kaks või kolm nuga, üks raudora, kera niiti, üks kiri nõelu, üks puust uisk pika nööriga ja ikka palju muud veel.“ Loomulikult lisandus neile asjadele veel kutsikas, kes kooliõpetaja voodis magas.

Vaatan nüüd kinnitust otsides Ain Lutsepa poole, kas nimekiri Tootsi taskutest tõene sai. Mulle küll tundub, et filmiversioon võis raamatuversioonist pisiasjades ka erineda. Kuid konkreetsetest asjadest kõneldes, siis kolm nuga ja raudora on kindlasti asjad, mis võivad koolis ohtlikeks osutuda.

Kõneldes tänasest eelnõust, siis väga tõsiselt tuleb võtta seisukohta, et õpilaste esindusorganisatsioonid on tänase eelnõu vastu, tsiteerin:
„Eesti Õpilasesinduste Liit ei saa toetada selliste õiguste andmist, mille puhul tekib võimalus, et nende rakendumisel võib õpilase suhtes täiendavate mõjutusmeetmete kasutamisel sattuda küsimärgi alla õpilase eneseväärikuse tagamine.“​

Arvan, et olen õpetanud umbes 3000 õpilast ja nad võivad kinnitada, et nad võtavad õpilaste arvamust tõsiselt.  Olen seda meelt, et rääkimine aitab peaaegu alati ja sõnaga võib saavutada kümneid kordi rohkem kui jõuga. Siiski leidub argumente, miks ma ikkagi käesolevat eelnõud toetan. Laiemas plaanis lähtun siin pisut utilitarismi rajaja Jeremy Benthami mõttest, et otsuseid tehes tuleks silmas pidada, et need tooks kaasa võimalikult suure kasu võimalikult paljudele või siis väikese kahju võimalikult vähestele. 

Eelnõud toetavad ka õpetajate esindusorganisatsioonid.  Näiteks Eesti Õpetajate Liit kinnitab, et nad toetavad ennekõike usaldusele ülesehitatud koolikultuuri, kuid möönavad eelnõu vajadust: „Käesolev seaduse eelnõu näeb ette vajaduse korral reageerida kiirelt ning põhjendatult, millega saame põhimõtteliselt nõustuda.“ Omapoolse argumendina lisaksin, et tänasel päeval käivad tavakoolis paljud erivajadustega lapsed, tugispetsialiste ei ole koolides piisavalt ning õpetajad on ootamatult käituvate õpilastega ebakindlad. Tänase eelnõu heakskiitmine annaks neile natuke kindlust juurde.

Lõpetaksingi kujundlikult: tänase eelnõuga saame anda koolidele sahtlisse kindlustuspoliisi, samas loodame, et seda sealt kunagi välja võtma ei pea. 


Tuesday, November 13, 2018

Vabadusest poliitikas


Ilmunud Õhtulehes:
https://www.ohtuleht.ee/905722/toomas-jurgenstein-miks-kardetakse-poliitikasse-tulemist?fbclid=IwAR2CYtEdk42tN1QK5cBOJxzbma64fKs_9k8auebd26P5D-k_rvElX6_Xr9E

Tänavune sügis on toonud hulgaliselt teateid erakondadega ühinejatest ja sealt kiiresti lahkujatest, ka Riigikogus on toimunud kohtade vahetusi. Nimetatud sündmuseid ja nende järelkajasid lugedes olen mõelnud vabaduse, vaba mõtte ja vaba väljenduse teemale poliitikas üldiselt. Sotsina kirjutan ma selle teema lahti eelkõige lähtudes isiklikest kogemustest omas erakonnas.

Tean oma tuttavate käest, et soovi poliitikas osaleda pärsib omajagu kartus kaotada vabadust st oma seisukohtade kujundamisel ja eelkõige väljaütlemisel peab arvestama koduerakonnaga. Kindlasti on selles kartuses omajagu tõtt, samas pole reaalsus kuigi traagiline. Lähtub ju iga inimese erakonna valik eelkõige vaadete sobivuselt ning oma isiklike seisukohtade kujundamist on vähemalt minu kogemuse kohaselt kaaslastega toimunud arutelud ja diskussioonid pigem rikastanud. Kokkuvõttes baseeruvad  kollektiivselt kujundatud seisukohad enamasti laiemal infol, on sügavamad, paremini põhjendatud ja läbivaieldud, lisaks on peaaegu alati võimalus eriarvamusele jääda.

Samas olen kohanud siiraid arvamusi nagu antaks erakonna poolt liikmetele seisukohad detailideni ette. Toon hiljutise näite, kuna ma ei ole inimene, kes suudab ajalimiidist kinni pidades kõnelda märksõnade abil, siis kirjutan oma Riigikogus peetavad kõned sõna-sõnalt valmis ja loen need puldis maha. Üks mu tuttav märkis, et tal on kahju, et pean puldist lugema erakonna poolt etteantud juttu. Hirm olukorra ees, et karm erakond paneb esindajatele sõnad suhu, on omajagu levinud.

Lihtsustava vahekokkuvõttena mainiksin, et erakonda kuulumine on alati kompromiss kahe vabaduse vahel. Üheltpoolt on selleks vabadus millestki, mida võimaldavad liikmetele erakonna üldised seisukohad ning mille tuumaks on liikmete poolt ühiseks tunnistatud väärtused. Vastavalt ühiskonna olukorrale rõhutatakse nendest parasjagu aktuaalsemaid väärtuseid, näiteks umbes kuu aega tagasi toimunud sotsiaaldemokraatide volikogul tõsteti väärtustest eraldi välja vabadused ja võimalused. Erakonna liikmeid vabastavad omaksvõetud alusväärtused alatistest nämmutamisest erakonna juurte üle, mis võivad üldisemaid teemasid armastava poliitiku igapäevasest elust ja probleemidest omajagu eemale viia.

Teiseks eksisteerib vabadus millekski, liikmete võimalus kujundada alusväärtustel baseeruvaid konkreetseid seisukohti ja tegevusi, mille abil püütakse teatud ühiskonna aspekte juhtida ja paremaks teha. Näiteks eelmises lõigus nimetatud sotside volikogul sõnastas Jevgeni Ossinovski vabaduste ja võimaluste olulisust tänases ühiskonnas juba täpsemalt: „Me seisame tingimusteta selle eest, et ka kõige vaesemast perest laps saaks õppida kõige paremas koolis. Ja me seisame tingimusteta selle eest, et ka kohtunik saaks mõelda oma peaga.“

Missugused on poliitikas väljendusvabaduse piirid? Üldiselt tundub, et kui erakonna liikme  seisukohad hakkavad lammutama tema enese poolt kord omaks võetud erakonna alusväärtuseid, siis läheb tema tee erakonnast lahku. Hästi ja piltlikult on sellist konflikti kujutanud kohtuniku käratamine tema ees žestikuleerivale temperamentsele kohtualusele: „Teie vabadus kätega vehkida lõpeb seal, kus algab minu nina!“ Erandina tahan siin välja tuua ühe poliitilise kavaluse, mitmetes erakondades on inimesi, kellele on lubatud või isegi soositud osadele põhiväärtustele vastanduda. Eesmärgiks häälte korjamine ka vastaspoolelt.       

Kui kujutada Eesti poliitikat piltlikult ringina, kus äärtes valitseb jäigem ja detailsem erakonna seisukohtade rõhutamine ning tsentris suurem vabadus liikmete oma mõtetele, siis vähemalt minu hinnangul on poliitikasse tulnud inimesed teinud endale tribüüni otsides alguses mõned pikad sammud tsentri suunas. Seal võib toimuda konflikt erakonnaga, kuid poliitik võib jõuda ka arusaamiseni, et tema ideede elluviimine nõuab kompromisse ja koostööd st tuleb teha samm tagasi. 

Mulle tundub, et sotside poolt kokku lepitud väärtused on üsna avatud ning isikliku vabaduse skaalal sammu tagasi tegev poliitik, satub esmalt just sotside hulka. Kahjuks on reaalses elus vabaduse piiride proovimise tulemuseks ka leppimine jäigemate piiridega, konflikt iseenda või oma erakonnaga või siis vähemalt ajutine pettumus poliitikas üldse.


Sunday, November 11, 2018

Korp! Ugala 105



Korp! Ugala 105
Akadeemiline kõne TÜ aulas

Austatud rektor Toomas Asser, kallid  külalised, head vennad ugalensised!

Alustan meenutusega, nimelt  viis aastat tagasi, kui Ugala tähistas sajandal aastapäeva, seisin siin kõnepuldis teie ees. Tänast kõnet ette valmistades mõtlesin esmalt otsida üles oma toonane kõne. Aga ma ei leidnud seda üles ja nii kujuneb minu tänane sõnavõtt hägusaks dialoogiks viie aasta taguse kõnega. 

Uduselt mäletan, et rääkisin Ugala sajandal juubelil vaimselt viljakast õpetaja – õpilase suhtest, mis Ugalas väljendub skaalal vilistlased – tegevliikmed – lihtliikmed. Väitsin, et tegelikult on see õpetaja suur saavutus, kui ta annab õpilasele parima, kuid viimane läheb oma teed. Näitena nimetasin, kuidas Aristoteles Platoni akadeemias õppides oma õpetaja ideestikust lahknes ning iseseisvus ja kuidas maailma vaimuelu tänu sellele oluliselt rikkamaks sai.

Jätkan nüüd tänases päevas, kuid viie aasta tagust kõnet siiski veel päris lahti ei lase. Tõdesin hetk tagasi, et aeg on viinud minema suure osas minu mälestusest. Seega sajandast juubelist möödunud viis aastat ning loomulikult ka Ugala 105 aastat tekitavad kiusatuse mõtiskleda pisut aja üle. Aluse annab meile mõtleja, keda on kutsutud keskaja Platoniks, teoloog ja filosoof Aurelius Augustinus. Ta oli üks filosoofidest, kes sügavalt hakkas juurdlema aja üle. Usun, et paljud mäletavad Augustinuse kuulsat kimbatust tema ehk kõige tuntumas teoses Pihtimused, tsiteerin: „Mis on siis aeg? Kui keegi seda minult ei küsi, siis ma tean. Kui seda küsijale selgitada proovin, siis ei tea.“

Tõepoolest, kui hakkame sügavamalt mõtlema aja üle, siis juba see, kuidas me ajast kõneleme, muudab selle fenomeni müstiliseks: näiteks oskab aeg kaduda, seista ja lennata. Kui elukaart vaadata, siis lihtliikmete jaoks aeg sagedamini seisab, tegevliikmetele läheb, vilistlaste jaoks kahjuks lendab. Lisan veel mõned väljendid: vahel on aega, vahel seda ei ole, aega saab kokku hoida, aega saab kulutada, kuid aega saab ka surnuks lüüa – tunnistan olen seda noore ugalensisena konvendis aeg-ajalt teinud ja tegelikult teen seda vahel ka tänapäeval.

Aga nüüd tagasi Augustinuse juurde. Teoloogina tegeles ta ka jumalaga ja loomulikult huvitas teda Jumala ja aja suhe. Kohe on selge, et kõige nähtava ja nähtamatu loojana mõistetud Jumal ei saa sõltuda ajast st jumal asub ajajoonest väljapool. Aga kujutagem ka endid hetkeks ajajoonest väljapool. Sellisel juhul võime Ugala ajalugu ette kujutada raamatuna, mille võime avada aastast 2018, kuid ka 1998 või 2098. See on fantastiline, aga ka veidi hirmutav perspektiiv, sest selles raamatus oleks kirjas meie saatused, aga ka minu kadunud viie aasta tagune kõne.

Mäletan, et tsiteerisin viis aastat tagasi ka esivanemate kaudu Eestiga seotud saksa kirjanikku Hermann Hesset. Võtan tänagi Hesse appi, jätkan mõtisklemist aja üle ning püüan leida ugalensist, kes oleks ajaproovile vastu pidanud.  

Hesse kõige kuulsama teose „Klaaspärlimängu“ lõpus on kolm fantaasiarikast elulugu. Esimene neist jutustab matriarhaalsest kogukonnast ja seal tegutsevast  Sulase nime kandvast vihmategijast - šamaanist või targast, kelle ülesandeks oli määrata külvipäevi ning püüda ohverduste ja loitsudega ära hoida põuda või üleujutusi. Jutustuse lõpus peab vihmategija põua lõpetamiseks iseenda ohvriks tooma, tema tööd jätkab ta poeg.

Justkui möödaminnes räägitakse ka vihmategija äpardunud õpilasest Marost. Maro on andekas ja tark ning omandab kiirelt kõik mida saab pühendumuseta õppida. Samas on ta omakasupüüdlik ja edev ning vihmategija loobub Maro õpetamisest. Sellest hoolimata saab Maro külas populaarseks naljahambaks, trummarite kooris peatrummariks, kuid ka intrigandiks ja susijaks. Kui vana vihmategija ennast põua lõpetamiseks ohvriks pakub peaks Maro ta kirvelöögiga tapma, kuid ei suuda seda teha. Vihmategija vana tuttav viib selle toimingu läbi, ilm muutub ning küla saab eluga jälle edasi minna.

Mulle näib, et vihmategija ja Maro loo põhjal saab igaüks testida, kas ta on ajaproovile vastu pidanud ugalensis. Tõstaksin esmalt esile igapäevast rutiinset tööd, mida vihmategija kombel tuleb teha. Sarnaselt vihmategija tööga mõjutavad ka meie, ugalensiste, otsused ühiskonda, kuid ei ühiskonnas ega looduses kulgevad protsessid pole kunagi üheselt ette ennustatavad ning kriisi korral tuleb valmis olla enese ohverdamiseks. Nii on olnud ugalensiste hulgas endistel aegadel, mindi ju omal ajal ühiselt Vabadussõtta.

Sarnaselt Maroga võib populaarsust saavutada ka erilise pühendumuseta ja rutiinse tööta. Ning siin on sobiv igaühel meist aeg-ajalt endalt küsida, kas ma ei soovi asju lahendada liiga lihtsalt ehk siis Maro kombel. Hinnang Maro kohta on raamatus kokkuvõtvalt karm: „Soodustada õpilast, kes suudab küll hiilata, mitte aga teenida, tähendab tegelikult teenimise kahjustamist, vaimu reetmist.“ 

Minu viimase mõttekäigu kriitikaks  võib küsida, et miks olla muinasloo kütkeis ja mitte tuua näiteid päris elust! Aga nii mõnegi muinasloo taga on reaalsed  sündmused. Näiteks Lumivalgukese muinasjutt, mis koos aja ja kommete muutumisega omandas üha helgema kuju päädides Walt Disney rõõmsalt laulvate isikupäraste pöialpoiste ja lapselikult siira Lumivalgukesega. Ometi on elu selle muinasjutu taga tunduvalt karmim, Lumivalgukese algkujuks on peetud Margaretha von Waldeckit, 16. sajandil elanud kaunitari, kelle surma põhjusena kahtlustati mürgitamist. Tõsi, võõrasema teda tappa ei saanud, sest tema suri mõned aastad enne Margaretha surma. 

Kes aga olid pöialpoisid? Margaretha isa omas ka kaevandusi ja muinasjutus kohatud pöialpoiste taga on nähtud tollel ajal seal töötanud lapsi ja noorukeid, kes kitsastes kaevanduskäikudes täiskasvanutest lahedamalt liikuda said. Karm töö oli nad sageli vorminud igerikeks ja omapärasteks, samuti elasid nad hulgakesi ühes ruumis nagu pöialpoisidki. 

Head sõbrad. Elu on keeruline ning küllap on olnud päevi, kui oleme endid tundnud saatuseid lehitsevate jumalike olenditena, vahel kaalunud endid Vihmategija või Maro kujudes, loodan, et kõige vähem on keegi meist  tundnud ennast hulgakesi ühes ruumis elava kaevuripoisina. Kui me aga ükskõik millises rollis hoiame endi silme ees ugalensistele nii omaseid väärtuseid: isamaad, sõprust ja ausust, siis on igas rollis võimalik meie maailma ja loomulikult ka Eestit pisut paremaks muuta. Olgem siis oma lipukirja väärilised. 

Vivat, crescat, floreat Korp! Ugala in aeternum.